[text]
Täna on

Kalle Istvan Eller

Maavalla Kojaga ning temaga piirnevaga määratav maailmavaateline ruum hõlmab vägagi mitmesuguseid inimesi.

On muidugi selge, et kõiki neid inimesi võib ja mõneski mõttes tuleb jaotada eelkõige kuulumise või kuulumatuse järgi Maavalla Kotta. On ju see vähemalt praegu selgeks eristustunnuseks. See, kes kuulub Maavalla Kotta, on end määranud yheselt maausulise või taarausulisena. N-ö. piirnevas ruumis aga on kõik palju ähmasem. On kyll isikuid, kes on end oma tegevusega või siis otseteed, deklaratiivselt määritlenud. Aleksander Heintalu näiteks. Enamus kujutab aga siiski pigem piiritlematut ja laialivalguvat, võiks öelda, kultuurisuunda või meelsuskallakut tänapäeva Eesti yiskonnas.

Yhes mõttes jaguneb see maailmavaateline ruum aga hoopis teisiti, kusjuures lahutusjoon on kyllalt terav. See joon jookseb otse läbi Maavalla Koja ning tema osakodade. See jookseb läbi kõikide asjassepuutuvate inimeste vahelt.

Yhed armastavad shokeerivaid sõnavõtte ajakirjanduses. Eelistuse poole peal on avalikud ohverdamised, arbumine, yldse esinemine-endanäitamine. On võimalik oletada tahet näidagi isesugusena, erandlikuna. Isegi veidriku kuulsust ei peljata, võib-olla isegi taotellakse seda.

Teised ei taha olla veidrad. Taiad ning kombetalitused peaksid teiste meelest olema intiimsed, pigem varjatud ning varjatavad.

Yhtede ja teiste olemasolu on tinginud peaaegu, et vastandliku suhtumise Maavalla Koja senisesse tegevusse. Yhtede jaoks on kõik senitoimunu olnud liiga vähe atraktiivne, “shokiteatrit” on olnud liialt vähe.

Teiste jaoks on olnud liiga vähe syvenemist, aur on suuresti lastud välja mitmesuguse tembutamisega.

Näibki kyll olevat selge, et ei saa tutvustada maailmavaadet ega tema kandjaid kui see kõik pole nähtav ega eristatav, teisalt jälle ei saa yhe usutunnistuse kombetäitmisi muuta pelgalt palaganiks.

Kombetäitmise või millegi sellise puhul, mis olemuseldasa läheneb usulisele taiale on määrava tähtsusega selle kombe järgija või taia tegija veendumus. Tähendab see seda: kui veendunud on keegi selle kombe või taia vajalikkuses, põhjendatuses ja kui veendunud see keegi on oma osa õigsuses, omaenda õigustatuses kommet täita, iseenda pädevuses. Yldiselt on sellega asjad nõndaviisi, et tavaliselt järjepidev komme ja selle täitjad, need kellel on selle täitmises järjepidevus, eelkäijate, esivanemate või õpetajate-suunajatega, tingivad suurema ja sygavama veendumuse.

Nii pole meil vajalikku veendumust sellise asja suhtes nagu seda on arbumine. Ehkki me teame piisava kindlusega, et muiste meie rahva hulgas oli see asi: arp ja arbumine olemas. Meie ei oska, meil ja meie ajal ei saa olla (veel) veendumust.

Iseäranis ei saa seda olla sellisel puhul, kui arpu nimetada shamaanitrummiks ja arbumist shamaani(ta)miseks.

Igal asjal, igal kombetäitmisel, taigadest kõnelemata, peab olema veendumus, põhjendatus. Mõnelgi asjal on kyllaltki lihtne seletus, mõnigi asi on täiesti mõistetav vaid kontekstis. Nii on teada, et soomeugri rahvaste seas on olnud laia levikuga nõue kanda kombetalituste juures valget rõivast. Puhtuse pärast. On ka teada, et kui puhast ja valget rõivast polnud, oldi vastaval puhul alasti. Seda olid ennekõike need meie esivanemaist, kel orjaaja vaesuses polnud lihtsalt võimalik saada ja pidada valget ryyd. Tänapäeval on aga vaevalt usutav, et inimene ei suuda hankida lihtsalt valget rõivast, et siis täita mingi kombetalituse juurde käivat vastavasisulist nõuet. Järelikult, alasti tantsimine tule ymber, hiies, nõnda edasi on põhjendamatu ja ilmselt syndmatu. See on siis tõenäoliselt teater, esinemine. Esinemise soov ja selle rahuldamine muudab kombetäitmise või tema tegemised tyhjaks.

Pole mingit kasu ei valgest rõivast, ei arbust ega millestki, kui pole veendumust ja kõigepealt, kui hing pole selle juures puhas. Esinemissoov või koguni alateadvuslik või teadvustatud tahe alastiolekuga saavutada erootiline shokk pealtvaatajais teeb asja tyhjaks. Antud juhul pole tegu kombetalituse ega taiategemisega ja see asi on tegelikult yheselt mõistetav.

Maausulises kultuuris, teatud erinevustega kehtib sama taarausulistegi kohta, on väga vähe kohta sallimatusel. On talutud ja talutakse suurteski kogustes tembutamist, vigurdamist otsekui kommete nime all. Põhiline reageering oli ja on muie, naer, enamasti isegi mitte sarkastiline. Muidugi öeldakse selgesti aga pehmes ja sugugi mitte agressiivses sõnasuses välja oma arvamus. “Minu meelest on see tembutamine; kas te siiski ei arva, et see või teine asi on selleks liiga tõsine.” Keeldudel-käskudel on maausuliste ning taarausuliste maailmas vähe kohta. See aga ei tähenda siiski, et lepitakse millegi või siis kellegagi. Kõige äärmisel juhul lihtsalt öeldakse: ta ei ole meie oma, ta mõte ja meel on meile võõras. Ja ei tehta enam tegemist.

Sel eelöeldul ei ole midagi tegemist kristliku allaheitlikkuse ega kurjale vastupanematusega. Nurka surutud maausuline lööb vastu, lööb kiirelt ja teravalt. Lööb ka sõnadega, neab ära. Ka needmine on taig, kuigi eriline.

See pole allaheitlikkus, ei, seda mitte. See on vaoshoitus ning viimane on maausulise maailmavaate väga oluline kylg.

Vaoshoitus ei tähenda seda, et ei tegutseta, et ei kaitsta omi seisukohti, tõekspidamisi ning väärtusi. Omal viisil ja omas ajas ning rytmis on maausuline teoinimene.

Vaoshoitus kui oluline tahk maausulisest maailmavaatest, veel enam kogu soomeugrilisest ning veelgi enam – kogu boreaalsest mõtteviisist omandab yha suurema tähtsuse eriti praegu. Seda muuhulgas ka selle tõttu, et paljudes Euroopa maades on tekkinud ning tugevnevad omausulised liikumised ja ryhmitused. Paljudel, kui mitte enamikel neist on täheldatavad tugevad tendentsid samadele asjadele millest oli juttu ylemal – nimelt teatraliseerimisele, välisele efektile.

Mõistetavalt on suundumine sellisele teele eriti tõenäone sellisel juhul, kui andmestik rahva muinasusundist on puudulik. Ehkki see on ilmselgelt omamoodi minek kergema vastupanu teed, annab see võimaluse otsekui näidata, et muistne usund ja seega ka kogu kultuur on olnud mitmetahuline, mitmetasandiline ja efektne.

Kontaktid nende Euroopa “velm-usunditega” on juba alanud ja need tihenevad paratamatult veelgi. Selles protsessis ongi äärmiselt oluline suhtuda kogu sellesse mosaiiki vaoshoitult ja metsarahva loomuliku skepsisega. Kontakte ja koostööd tuleb taotella eelkõige selliste inimestega, kel oluline looduslähedus, syvenemine oma juurtesse ning rahvuslikkus viimase sõna paremas tähenduses.

Ettevaatlikult ja pigem sõbraliku muigega tuleb aga suhtuda teatraalsesse efektitsemisse, eriti selle osasse, mis läheneb peaaegu nn. show-businessile. Ning loomulikult eemalduda neist ryhmitusist, millistel see show-kallak kipub olemagi põhitegevus.

 

Kalle Eller                                                                     Võnnu kihelkonnas

Emujärve Koda                                                              2 heinakuud 10210