Sel suvel langetas maaomanik täies elujõus põlistammed  Tori kiriku maal. Kohalik rahvas oli sygavalt löödud, sest kõik pidasid tammesid ka enda omaks. Mõned nutsid, mõned vandusid kättemaksu. Kändudele toodi kyynlaid ja seoti leinalinte.

Pildil on yks langetatud hiigelpuu känd, mille naaber on vedanud mälestuseks oma maale.

Elus puudele polnud kiriku kõrval ruumi, kuid pyha Jyri ausambale kyll. Vene tsaaririigi vapil tähistab draakoni jalge alla tallanud ratsanik paganate ehk soome-ugri rahvaste alistamist. Kuid mida teeb kristlik Vene sõdur siin Toris Pärnu jõe kaldal?

Tori rahval pole enam armastatud põlistammi, on vaid kahe võõrvõimu symbolid: kirik ja pyha Jyri.

Torist mitte väga kaugel asub Selja Hiiemägi. Nõukogude ajal ehitati mäe yhte serva kortermaja.

Paar kilomeetrit Torist ylesvoolu asub Muraka kylas Kõrgoja hiis ja selles Kõvera kase ohvrikivi. Kunagise mõisavalitseja talu asub otse hiies. 

Ega siis Kunda ja Palukyla hiiemäed pole esimesed. Teati ka vanasti, et hiie hävitamiseks ja maausuliste tavade mahasurumiseks tuleb hiide ehitada.
Jah, ehitati, aga kylarahvas kõneleb siiani raskest needusest, mis sellega kaasa tuli.

Liigume veel mõned kilomeetrid ylesvoolu, kuni jõuame Hiiesaareni. Muistsed lood räägivad, et enne sõjakäiku pidas siin pealik ohvrikivi juures kõnet. Õnnetused tabavad igayht, kes Hiiesaart reostab, siin midagi lõhub või varastab.

Läbi sajandite on hiievaimud - Hiis ja Tõnn, hiljem Liisu ja Tõnn, pyha paika hoolega hoidnud.
Kohalikud oskavad hiies käituda. Aga viimaste aastakymnete jooksul on saare kõrval asuvasse Hiiehauda uppunud neli venelast. Hiie-Liisu töö, kõneldakse kyla peal.

Päike Hiiehauas

Naabruses elav peremees mäletab, et Hiiesaare kohal kõrgel jõekaldal asus varem lai ja suur Peremeeste kivi, mille juures kohalikud peremehed käisid nõu pidamas.

Koos põlisrahvaga elab Pärnu jõe kallastel pärimus ja koos sellega elavad paigad.