Igal inimesel ja rahval on õigus oma usule. Elu on väärtuslik kõigis oma avaldumisvormides, ka vaimsetes ja kultuurilistes. Misjon ehk usuline pööramine on vaimne ja kultuuriline vägivald, mis vähendab elu mitmekesisust. Viimase tuhatkonna aasta jooksul on misjoni ja usulise sallimatuse tõttu tapetud kymneid miljoneid inimesi ja hävitatud sadu rahvaid ning kultuure. Viimased kaheksa aastasada on misjoni surve all oma olemasolu eest võidelnud ka maarahvas ja maausk.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 ytleb: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust."
Paraku on Eestis lood usuvabadusega halvasti. Riigi usupoliitika on täiesti tasakaalustamata – see arvestab eelkõige teatud kristlike organisatsioonide huvidega. Nonde jaoks on loodud mitmeid seadusandlikke ja riigieelarvelisi soodustusi. Igal aastal rahastab riik kristlikke struktuure kymnete miljonite kroonidega. Riigi raha eest on asutatud kristlik kaplanaat sõjaväes ja vanglates ning seda tahetakse laiendada raudtee- ja lennujaamadesse, haiglatesse, politseisse ja isegi koolidesse. Nõnda arendab riik maksumaksja raha eest kristlikku misjonit, aidates seega otseselt kaasa põlisrahva usu ja kultuuri hävitamisele.
Samal ajal võitleb Maavalla Koda oma olemasolu eest. Uus Kirikute ja koguduste seadus ähvardas 2004. a. lõpetada omausuliste legaalse tegevuse.
Selleks, et paremini seista maausuliste ja kõigi mittekristlaste õiguste eest, asutas Maavalla Koda koos Eesti budistide, muhameedlaste, bahai´de ja krišnaiitidega Usuliste Yhenduste Ymarlaua.