Kirjeldus
Olin juba tükk aega hiiepärna juures olnud ja temaga vestelnud. Otsinud kohta, kuhu oma and panna ja paluda. Ei tihanud astuda keskele samblasele asemele, kartsin puule haiget teha. Kõndisin ümber puu ja siis märkasin kellegi valvast silma mind jälgimas. Usun, et kohtusin hiievaimuga. Vaatas mind teraselt oma ühe silmaga, teine oli kinni pigistatud. Ta oli ilus ja armas - lõua otsas samblikututike, peas kaunistuseks mitmeharuline leheke. Temale sai siis mu palve öeldud ja and antud. Oli armas kohtumine!