Olen mitmel korral Pühajärvest mööda sõitnud, teel Seli rabasse, kuid peatust teinud ei ole. Kolletamispäeval, enne viimast hommikuretke, heitsin aga pilgu ’Pühapaikade teejuhti’ ja hea on, et seda tegin. Tunnistan, et mul polnud aimugi Pühajärvest kui pühast kohast tee ääres, mida mitmeid kordi läbinud olen. Nüüd oli põhjust rännakuplaane veidi muuta ning rabahommiku asemel järvehommikut nautima minna.

Õnneks või õnnetuseks püsis sel hommikul Pühajärvel tihe udu pea keskpäevani ja seetõttu jäi päikesetõus kinni püüdmata. Ka vastaskalda nähtavale ilmumist andis kaua oodata, sestap saigi jäädvustatud hetk, kus puudub silmapiir. Tavalisest erinevas vaates on maagiat ja müstikat. Kuva pikemalt silmitsedes kangastub ujumissild naisterahva kleidina.

Pühast järvest on talletatud vähe pärimusi, sest vanal ajal oli see üsna kauge maakoht, kus asus üks (Matsi) talu ja paar sauniku kohta. Säilinud on paar lugu kalameestest ja näkkidest. Sellest, et järv püha on, annab tunnistust tema nimi. Teada on ka, et järvele ande on toodud. Nõukogude ajal muudeti järveäärne suvituskohaks ja seda on ta ka tänasel päeval. Puhkekoha eest kannab hoolt RMK.