Kirjeldus
Käisime perega suvist Eestit vaatamas. Tee viis ka Taevaskotta. Koha imeline loodus on turistidel avastatud. Lärmakas võõrakeelne jutt kaigub terves metsas. Suspedega rootslased silkavad vette ja veest välja. Lätlased tormavad mööda ja sakslased ei suuda oma õllepudelit lahti saada. Keegi on grupist maha jäänud ja püüab läti keeles üle jõe juhendeid saada, kuidas leida rada teisteni. Uhh... selline virrvarr ja karusell. Nad ilmselt ei teagi, et tegu on eestlaste iidse pühapaigaga. Vaevalt nad kirikus nõnda end üleval peaks. Kõndisime kolmekesti vaikselt. Ma ei öelnud midagi. Sest, mis mõtet on looduses liikuda, kui sa kõik oma teel lärmiga eemale peletad? Matkaraja ääres märkasin üht puud, kes ka selle kõige peale midagi öelda püüdis. Kes vaatab, see näeb. Kes kuulab, see kuuleb.