Kirjeldus
Lapseootel olles tunned hästi igat maitset ja ükshetk enam iga vesi ei kõlvanud juua. Saaremaal suvekodus olles, võtsin suunad Odalätsi allikale ja sealt leidsin endale õige ja päris joogivee. Korduvalt olen seal joogivett nüüd hankimas käinud. Sel päeval kui pildistasin, sattus sinna ka noorpere kahe väikese lapsega, kes siis kõik kohe euromündid kätte haarasid, et seda allikasse visata. Tundsin, et peaksin natuke sekkuma, mitte sellepärast, et inimesed mündid pihus kuidagi halba oleksid tahtnud teha. Ütlesin vaid, et allikasse võib vaid hõbemünte visata, sest see on joogivesi ja et purskkaevu komme on visata meie tänapäeva münte. Noorpere vist natuke ehamatas ära selle peale, sest hiljem kui nende vestlust kuuldes oli jutt et lähme toome autost pudelid ja võtame siit vett kaasa, siis tegelikult nad enam tagasi ei tulnud. Sismas jäi siiski väike lootuskiir, et ma ei jätnud endast ninatarka muljet või hoopis siiski. Igaljuhul ei tahtnud ma jätta neis tunnet et nad kuidagi rumalad on, sest teadmatus ei tee meist rumalaid inimesi, vaid tahtsin lihtsalt olla sõbralik ja juhtida tähelepanu, kuid alati ei kuku kõik nii välja nagu loodad ja mõtled.