Kirjeldus
18. oktoobril fotovõistluse "Märka mind" lõpetamisel küsis Arne Ader minult, kas ma ka hiite kuvavõistlusel osalen. "Vaevalt. Mul pole sinna midagi saata," vastasin. Järgmisel päeval Kakerdaja rabas pildiretkel olles tuli see mulle aga meelde, kui Hiiesaart nägin. Tegu ju arvatava hiie-, pelgu- ja ohvripaigaga (Hiiesaar olnud rahvapärimuse järgi hiiepaik. Saarel on suurelt jaolt säilinud umbes 70aastastest pärnadest ring ja 2-3 meetri pikkused künkad. Seal olnud sõjaaegade pelgupaik. Keset platsi seisnud ohvrikivi. Maad olevat kasutatud ka matmiseks, mida tõendavad haudade sarnased künkad. Arvati, et sinna maeti need, kes surid peidupaigas olles. Allikas: http://pk.rmk.ee/parandkultuur/mkraamatud/Jarvamaa.pdf , lk 16), mis Rein Marani "Hiite lumma" filmiski sees. Taevas, mis vaevu veerand tunni eest oli nagu pajapõhi, kust esimest rahet rabises, oli äkki suviselt siniseks tõmbunud ja pühapaik oleks nagu paraadpildi jaoks poseerinud.