Kirjeldus
Sipa pärn on üks neist pühapaikadest, mis mulle sõber juba lapsest saati. Siiani olen püüdnud teda vaadata ja pildile jätta, ilma et teeks välja taustal olevast koledusest. Laudarisu on ju vana puu kõrval nii tühiselt ajutine. Seekord kargas silma ka kellegi and: noori oksavõrseid kammitsevad kilekotiräbalad. Kaalusin hetke. Sellistes olukordades on ebameeldivaid "agasid". Siis tundsin, kust läheb piir, ja sidusin pärna lahti.