[text]
Täna on

Arne Ader, Kiigeplats Uigumäel. Otepää kõrgustik
Arne Ader, Kiigeplats Uigumäel. Otepää kõrgustik
Kui loona yks ring on lõppemas ja teine algamas, on maarahval tähtsaimad pyhad – jõulud.

Nimi. Talvist pööripyha nimetab maarahvas mitmeti: jõulud, joulud, talsipyhiq, talvistepyhiq, talvistepyhä, (tal(l)iste-, talsi-, tals(s)e-, talliss(e)-, talsspyhi) ja vorsti- ja laulupyhad.

Suuremas osas Maavallas kasutatakse sõna jõulud, kuid Mulgi-, Tartu-, Võro- ja Setomaal talistepyhad.

Paljud keelemehed on arvanud, et sõna jõul on laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Kuid on neidki, kes leiavad, et tegemist võib olla meie oma põlise sõnaga.

Ajast aega. Jõulud algavad pööripäevaga ning lõpevad mõni päev peale uut ajastaega. Ajastaeg on maakeelne mõiste, mis tähistab aastaringi. See väljendab maailmatunnetust ja teadlikkust aja ja elu ringkäigust ning laiemalt maa ja ilma terviklikkusest.

Vastse ajastaja päev ehk uusaasta on 25.12. Ametlik uusaasta on nihkunud praegusele kohale ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. 1.01 ei toimu looduses midagi erilist. Tegelikult algab aasta esimesest päevast, mis on pikem kui eelmine, seega 25.12. Niisiis, jõulud algavad 21., 24. on vana-aastaõhtu ja 25.12 on uusaasta.

Et jõulud on maarahva jaoks just nimelt aastavahetuspyhad, tõestab ilmekalt seegi, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. Yldiselt on 7. 01 nimetatud viimaseks jõuluks. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks jõuluema päeva 17.01 ja pudrupäeva 2.02

Tähendus. Jõulud on pyhad päevad, mil yks aasta, yks elu on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad pysivad yhepikkused. Kuigi valgust on siis kõige vähem, on õhus õnne tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, loond, pöörab ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.

On tähtis aeg. Sellest, mida inimene nyyd teeb või tegemata jätab, sõltub tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju tulevad surnud omaste hinged ning neilgi on elavate õnnele suur mõju.

Ettevalmistused. Jõuludeks koristatakse ja ehitakse kogu majapidamine ning valmistatakse aasta rikkalikumad piduroad. Et pyhade ajal ei tohi tööd teha, tuleb kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada.

Tehakse jõulukroonid ja -krässid, samuti kolmeharulised kyynlad. Kyynlad tehakse lambarasvast ja mesilasvahast. Hädapärast ajab asja ära ka kolmeharuline kyynlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi kyynlaid.

Suurem osa ettevalmistustest tehakse 21.12. Tõustakse varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool kyll ei peeta seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu peab olema igas peres ning seda peab jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristatakse ylima hoolega. Puhtaks pyhitakse isegi seinad ja laed. Ka õu tehakse puhtaks. Nyyd ei tohi põrandat pyhkida enne, kui jõulud läbi. Vastasel korral pyhitakse õnn majast välja.

Kui maja korras, on paras aeg sisse tuua jõuluõled.

Kuusk või õled? Jõulupuud hakati moeasjana mõisa, kiriku ja linna eeskujul taludes pidama 19. saj. keskel. Tavaliseks muutus see alles sajandivahetusel. Seal, kuhu ilmus kuusk, loobuti peagi jõuluõlgedest. Nõnda suretas saksa mood meie iidse tava peaaegu välja. Kuid väge on kuuseski. Kuuse tuppa toomine ja ehitimine on taig, mis toob rõõmu ja elevust ning aitab jõule paremini pidada.

Õlgi on jõuluks ja muiks pyhiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Eestis on sellest tavast kinni peetud tykati tänapäevani. Õlgede tuppatoomine tähistab jõulude algust. Õlgedel mängitakse jõulumänge, puhatakse ja ka magatakse. Arvatakse, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutavad õled sammude mydina – hinged tahavad vaikust.

Kui tänapäeval on keeruline tervet põrandat õlgedega katta, siis yhe vihu vast ikka saab. Ja kui mitte tänavu, siis järgmisteks jõuludeks kyll.

Toidud. Usutakse, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Muistne pidulaud võib tänapäeval tunduda õige kehv. Seal peavad kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud on veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.

Jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipyhi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututa. Tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagatakse karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.

Jõuluvorstid tehakse tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd yldiselt levinud.

Ohutamine ja piiramine. Jõuludeks tuuakse koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenata midagi välja. Kõik tööriistad viiakse ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehakse mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabitakse pisut hõbevalget või raputatakse soola või siis tehakse kadakasuitsu.
Ohutised on samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Need koguvad pyhade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuleb nad peale pyhi põletada.

Jõuluõhtul enne pimedat tehakse välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehakse riste. Ristid on eri paigus erinevad. Aitab seegi, kui hooned piiratakse – tehakse nende ymber kõndides ring.

Söömine. Jõululeib, õlu ja liha peavad laual olema terve jõuluaja ja igayks peab saama niipalju syya, kui tahab. Jõuluöösi tuleb syya 7, 9 või 12 korda. Siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähenda kere täisparkimist. Piisab ka mõnest suutäiest.

Kui mõni toidupala kukub laua alla, ei tohi seda yles võtta. Ja yldse ei tohi jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.

Mängud ja laulud. Kuna jõulus on kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis on aega jõude olla. Jääb aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistatakse looma- ja inimkujusid. Tehakse ka õlest nuute, ning taotakse yksteist nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg. Regilaulude seas pole jõululaule kuigi palju - laulda võib kõiki laule.

Valgus. Jõuluajal ei tohi öösiti valgus toas kustuda. Peab ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud. Nõnda, et valgus välja ei paistaks. Kui suvepühade lõkketuli õnnistab nii põldu kui merd, siis jõulutule valgus võtvat viljapõllult rammu.

Magamine. Jõuluöösi, eriti vana-aastaõhtul soovitatakse ärkvel olla. Kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heidetakse, siis soovitavalt õlgedele (kyllap kõlbab ka madrats) põrandal ja täies riides.

Hinged. Jõuludel on hinged kodus käimas. Nende pärast hoidutakse toit laual, voodid tyhjad ja tuba öösel valge. Peab jälgima, et toidunõudel poleks kaani peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud.

Vana-aasta. 24. XII on yldine saunaskäimise päev. Saun pannakse kytte juba hommikul ja enne pimedat peab kindlasti saunas käidud olema. Peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

Ollakse kodus oma perega. Sydaööst, kui algab uus aasta, võivad poisid ja mehed minna kylapeale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuleb kylla naisterahvas, peab talle meeste pyksid kaela viskama. Siis ei kao õnn kodust ära.

Uue aasta öösel või hommikul viskab peremees kaevu soola, või hõbevalget ja toob sealt vett. Vesi valatakse kaussi ning selle põhja pannakse nuga ja midagi hõbedast ja syetykk. Peremehest alates pesevad kõik seal nägu. See annab uueks aastaks tervist, virkust, hea nägemise ja jume ning hoiab pere yhtsena.

Ja muidugi kuulub uue aasta juurde õnnevalamine ja igasugune ennustamine.

Puhkus. Vanasti tähendas töö eelkõige kehalist pingutust ja pyhade-aegne puhkus tähendas sellele vaheldust. Kõik, kes teevad tänapäeval vaimset ja tubast tööd, peaksid seetõttu õige pyhadetunde saamiseks liikuma võimalikult palju õues. Minge loodusesse ilu otsima ja jõudu koguma. Käige pyhades paikades ja viige pyhaderõõmu ka maajumalatele, haldjatele ja vaimudele.

Jõulurahu. Jõulude ajal puhkab ka pyss ja kirves. Puid ei langetata ja jahil ei käida. Rõõmsad jõulud igal pool.

Jõulud tänapäeval. Viimase sajandiga on palju muutunud. Enamus rahvast on jätnud oma tared ja kodupaigad ning asunud elama linna kivimajadesse. Tööd ei tehta tavaliselt enam selleks, et kõhtu täis saada, vaid selleks, et osta yha uuemaid mugavusi ja mänguasju. Loodus tähendab paljudele igapäevaselt pelka ilmateadet.

Kuid kaks põhilist asja on jäänud kõigutamatult samaks. Oleme ikka osake loonast ja meie esivanemad on maarahvas. Need, kes võtavad jätkata maarahva, selle maa põlisrahva, järjepidevust, võiks jõuluski meeles pidada maakombeid. Alguses piisab piskustki – 21.-25.12 veeda jõulud omastega puhtas ja ehitud kodus, laula, mängi ja naudi piduroogi.

 

Häid jõule!


Kasutatud kirjandus

Eisen, Mathias Johann 1931. Meie jõulud
Hiiemäe, Mall 1981-1995. Eesti rahvakalender VII