[text]
Täna on

Suvisted ehk suvistepyhad, suvepyhad, suipyhi, kasepyhad, meiud, karjasepyhad, kiigepyhad, munadepyhad, tõupyhad.

Aeg. Suvisted on liikuvad pyhad ning jäävad ajavahemikku 10. V – 14. VI. Kristlased peavad samal ajal nelipyhi.

Kevad on täies jõus ja suvi on algamas. Vili on kylvatud, sõnnik veetud. Nyyd on aega ja nyyd on paras aeg paluda põllule õnnistust ja sigivust.

Tähendus. Suviste tähendus on Põhja- ja Lõuna-Eesti jaoks erinev. Lõunas on see eeskätt suve vastuvõtmise ja naiste pyha, Põhja-Eestis lisaks muna- ja kiigepyha.

Meeleolu. Tundelaengult on suvisted sarnased munapyha, leedo ja jõuludega. Suvisteid oodatakse rõõmsa ootusärevusega ning elevus pysib terve pyhadeaja. Inimesed on rõõmsad, sõbralikud ja avatud. Suvisterõõmuga seondub teatav pyhalikkuse tunnetus, millist tänapäeva Eestis kohtab yha harvem.

Suvistelaupäev. Kogu elamine koristatakse erilise hoolega, isegi hoovid ja jalgrajad pyhitakse puhtaks. Tehakse karjasekakku, munavõid jm. pyhadetoitu. Põhjas on nyyd viimane aeg parandada või ehitada kiige. Köetakse saun ja käiakse saunas. Haljaste okste ja lilledega koos tuuakse koju elujõudu ja edenemist. Noori kaski ja kaseoksi, harvem toomingaid, kadakaid, kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid pannakse tubadesse, õue, õueväravasse, katuseräästasse, peenarde vahele, kiigeplatsidele ja vahel isegi kõrvalhoonetesse.

Setumaal on suvistelaupäev kevadise pekopyha aeg. Kohati on naised ja mehed pidanud seda eraldi.

Nii suvistel kui leedol viivad poisid salaja väljavalitu akna alla noore kasepuu – armukase. See on märk kosjaplaanidest. Kui tydrukule on tooja meeltmööda, viib ta kase tuppa või seob hommikuks selle kylge vöö.

I suvistepyha. Tube ei tohi pyhkida. Lõuna-Eestis kogunevad naised kergopeole omi asju ajama. Päeval käiakse perega omaste kalmudel. Setus on sel puhul kombeks kalmud kaseokstega yle pyhkida ja ääristada. Kalmudel võetakse einet, mille hulgast ei tohi puududa keedetud munad. Õhtul kogunetakse kiikuma ja tantsima.

Teisel ja kolmandal pyhal käiakse sugulastel kylas ja pidutsetakse kiige juures.

Rahvapärimust suvistepyhadest

Aeg

Kõik kylvitööd olid lõpetatud, sõnnik veetud, sellepärast peeti pyha. See komme on praegugi alles.

Kihelkonna

Suvistepyhaks pidi kylvitööd kõik tehtud olema.

Nõo

Peata nelipyhi ega ivata jaanipäeva ei ole.

Haljala

Need pyhad olivad harilikult kõige ilusamal aastaajal. Noored pidutsesid suuremalt osalt vabas looduses, kus olid ka ennem ehitatud iiged. Yks laulusalm ytleb: „Kaks korda aastas kõht oli tyhi – jaanipäeval ja neliyhi“. Sel laulul on ka natue tõtt, sest noored ei raatsinud söömisega aega raisata.

Martna

Ettevalmistused

Nelipyhi laupäeval puhastati ja pesti tube. Ka õued pyhiti suure hoolega, isegi osa karjateest pyhiti virkade neiude poolt.

Hanila

Uueaasta, lihavõtte-, nelipyhi- ja jaanipäeva hommikul ei tohi põrandat pyhkida, siis ei lähe noored loomad edasi, vaid põrand peab pyhitama pyhapäeva eel laupäeva õhtul puhtaks.

Viljandi

Et suvistepyha om alati pyhapäeval, sis oli lauba see puhastamine ja säädmine, tetti noorist kaseokstest viht õhtu sannaminekuks.

Karksi

Igal pool oli ka laupäeva õhtul saun valmis, kus juba aegsasti ära käidi.

Viru-Jaagupi

Kased

Nelipyhi oli kaskede pyha. Kas kased olid lehtes või hiirekõrvil, ikka toodi tuppa. Pandi nad kappa või ämbrisse või pisteti niisamuti voodi peaotsi.

Ämbra

Suistepyhade laupa toodi kas`ka tuppa ja pysteti võhumõõku ja kalmuselehti räästasse.

Tõstamaa

Nelipyhi ja juanibelaupa õhta ehitatse eludmaad, õueväravad ja katuseriastad aljaste kaseokstega ää. Kuapsujädade (kapstapeenarde) pialegid pistetse oksad pysti.

Muhu

Nelipyhade ajal toodi nn meiud (noored, vaevalt lehtis olevad kased ja toomingad“ tuppa, et toast igasugused haigused kaoksid. Muhu

Suvistõpyhi tuvvas kõo-ossõ, pandas õkka huunõhe, nigu`hiire`putusi vilja, hainu ja olgi lõikasi kaitski.

Seto

Suvistepyhi laupäeva õhtul viis poiss selle tydrukule, kes talle meeldis, kase ukse taha. Kui hommikul oli kasele vöö ymber köidetud, oli „vastu võet“, kui ei, siis mitte.

Kanepi

Nelipyhide laupa õhtu toodud kaski tuppa ja käidud armukaski viimas. Noordele viidud ikka kased, vanapoistele viidud pihlad ja kis siis kurjad või sandid inimesed olnd, nendele viidud kadagad ja surnud varesed.

Käina

Kiik

Poisid tegid kevadel kiige valmis nelipyhiks. Tydrukud maksid töövaeva. Toodi võid ja piima kokku, keedeti niisugust vedelat munarooga. Kui esimest korda kiigele mindi, siis söödi seda rooga, mida tydrukud kiige all keetsid.

Harju-Jaani

Kiiged ehitati suvistepyhade eel. Kiige ehitamisest võtsid osa kylanoored, enamasti poisid. Kiige materjal toodi mõisa metsast: sambad, tugiteibad jne. Neid käidi toomas öösel. Kiiged ehitati kylast eemale metsa äärde. Kiige juures oli ka mängu- ja tantsuplats. Kiigel lauldi tantsuga ringmängulaule ja ka muid laule.

Valjala

Nelipyhade esimese pyha õhtupoolikul kogusid vanasti noored ja vanad kylakiigele. Õige nelipyhade pyhitsemine oligi kiigel käimine. Kiikusid nii vanad kui noored. Kiikudes lauldi tingimata. Laulusid alustasid harilikult vanemad naised:

Ärge kurjast kiigutage,
Viha pärast vintsutage!
Kui ma kukun, kes mu maksab?
Pea mul maksab Pärnu riigi,
Suu mul maksab suure linna,
Jalad Jaani kihelkonna.
Tulge kiigel, kylanaised,
Tooge munad, tooge kanad,
Tooge pardid paelakaela.
Ambla

Jaanipäeval ja nelipyhil kiiguti kõige rohkem. Kyla noored poisid ehitasid kiike. Jaanipäevaks ja nelipyhiks ehiti ta veel kaskedega ning õhtul koguneti kiikuma, laulma ja tantsima.

Narva

Toit

Saiade järel pandi sealiha ahju kypsma. See toodi õhtu laua peale.

Kolga

Mie ymbruses mune ei söödud, kyll aga sõira, saia, kohupiimakorpi, võid ja suitsuliha, mis mõnikord otse selleks pyhaks suitsutati.

Hargla

Nelipyhiks tehti sõira. Hapupiim ja rõõskpiim pandi patta ja aeti keema. Siis nõristati vedel ära, pandi soola, köömlit ja koort hulka ning „kasteti segi“ (sõtkuti). Siis pandi see segu kotti ja kotiga kahe laua vahele vajutise alla. Sääl seisis ööpäeva. Siis määriti päält rasvaga ja pandi pilbaste pääle ahju, kus kypses ära.

Kambja

Suvistepyhade toidud olid minu noorespõlves järgmised: pyhade laupäeval tehti saia ja muist saiatainast tehti korbipätsid. Pajas keedeti piimast ja mannast putru, mida määriti pätsidele peale (see töö oli peamiselt laste töö – kyll oli hea neid pudrukausi ääri lipsi ja lakku).

Kolga

Nelipyhi hommikul söödud esimene kamapuder hapupiima sees.

Tarvastu

Suvisõpyhi neläpäävä keedeti kotoh ka õgalõytele munnõ ja keedeti kiislat. Kiislat viidi kylä sisse ka livvaga hinge ylendä`. Vanast mälehtedi kõõ kiislaga hinge. Ku` pejeti pom`kit vai puhtit, sis kõõ keedeti kiislat ja panti kynnel sisse palama.

Seto

Kel võimalik oli, tegi suvistepyhade ajal õlut.

Kihnu

Munad

Munapyhad olid lihavõtte-, jaani- ja nelipyhi. Neil päevadel keedeti mine.

Torvastvere

Minu kodukylas olid suvisted peamised munapyhad, sest siis oli juba mune kylluses. Munad keedeti laupäeval suures potis, igale lapsele 10-15 muna. Värviti kaselehtede ja sibulakoortega. Keedeti ka värvis. Hiljem hakiti. Lapsed sõid iga päev mitu muna või ja soolaga.

Torma

Enneval ajal värviti rohkem nelipyhal, siis kui kiikuda sai. Siis jagati jagu, 12 muna oli igal tydrukul. Siis peigmehed hakkasid tulema, siis sai anda neile. Mullikmäel oli kiik.

Rakvere

Nelipyhist keedeti kaselehtedega muni, anneti perele ka. Karjapoiss sai ike kõige rohkem, nintat 6-7 tykki.

Lyganuse

Värvitas rohelitsi mõnnõ. Yteldäs, õt: „Tõõsõ`pillva kirvõga, jummal munaga“. Tuvvas kõo tarrõ ja moro pääle.

Seto

Suviste- või nelipyhi kutsutakse Avinurmes ja selle ymbruses munapyhadeks, sest et siis kanamune keedetakse ja syyakse. Vanemad inimesed annavad oma ristilastele, niikaua kui nad leeritud saavad, neil pyhadel mune ja poisid jälle käivad mööda kyla tydrukute käest neid nurumas.

Torma

Suvistepyhast värviti vanasti ikke mune. Kui kased polnud veel lehtes, värviti saunavihaga. Yeldi ikke, et munade vierestamise pyhad tulevad. Akkame aga nyyd mune vierestama. 

Mahu

Kergotamine

Suvistepyhil minti kerkoga [pingiga] vällä kesä pääle, sääl kergotõdõ.

Vastseliina

Kurat, kuidas need naised nelipyhihommikul Kergu orus kergutamas käisid! Kui kari välja saadetud, võtnud naised pingid ligi ja läinud kergutama.

Põlva

Haudadel

Suvistepyhade ajal ja jaanipäeval sõid setud surnuaial haudade peal sõira, munakooke.

Setu

Suvistõpyhi nelapäävä murratas kõo lehesit ja pyhitäs inne syymist kääbäs ar`ja tsus`tas kõo lehesit ymbretsõõri kääpä pääle, sis om kuuljil ka suvistõpyhi. Ku`lehesit tsusi ja pyhy`i ar`kääbäst, sis neil kuuljjil olõ`õi suvisõpyhi.

Seto

Suvistepyhi hommikul pani d isa ja ema lapsed vankri piale ja sõitsime surnuaiale. Ema oli keitand suure korvitäie mune ja kuoki oli ka. Kui hauad olid puhtast tehtud siis sõime seal.

Mahu

Peko pyha


Suviste puulpäe õhtu käuti Peko-jumala peol. Egäyts käues. Pito peeti Ignase küläh, Miko kyläh. Lätsi kokko. Yts pidäs yhe aasta, tõine tõise aasta. Kia läts, tuu midägi vei. Inne vei õlleteri. Põld kylbeldi ar`, kui jäi seemet yle, sis peeti. Nimetati koradi: korätit pidäma (korjamise tähenduses).

Seto

Suvistepyhi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemad inimesed) Pekot pidama. Lauldi, põletati kyynlaid. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet „õllekausikesed“, igas põles kyynal, keskel oli suur kauss, nimet „sydakauss“, laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual oid piima- ja lihasöögid, pliinid, kesvalinnasest tehtud õlut; söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetati ka „jumala tänupäevaks“.
Kõneleja ema oli neist kooskäimistest osa võtnud.

Seto

Ilm

Kui muul ajal vihma ei sa?, siis nelipyha viimane päe tuleb ikka.

Kaarma

Vihmane nelipyhi, rasvased jõulud.

Noarootsi

Kui nelipyhid vihmased, siis tulevad rasvased jõulud. Siis tuleb hea vilja-aasta, et saab sead jõuluks hästi rasva nuumata.

Rapla või Märjamaa

Iga suvistepyha homiko tantsib päev, kui ta tõuseb.

Kolga

Tulepää

Tulepää. Suistepyha järge olla „tulepää“, siis kyntada kargid, kargesi kohti, siis kare kaduda ää. Einamaad ei käida siis raagamas või riisumas, siis rohi kaduda ää.

Mustjala


 

Vaata lisaks:
Kiigelaule
Eesti Lugu. Kiige vägi.
Eesti Loodus. Kiigekohad – erilised paigad maastikus


Allikad
Hiiemäe, Mall 1984. Eesti rahvakalender III.
Suulised teated