[text]
Täna on

Pajuurvad, Arne Ader
Pajuurvad, Arne Ader
Urbepäev ehk urvapäev, urvepyha, urbepuude päev, urvispyha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv, kirikukalendris palmipuudepyha.

Pyytakse tõusta juba enne päevatõusu ja pestakse nägu. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed ka hõberaha. Urbitakse magajaid või lihtsalt kõiki pereliikmeid ehk vastutulijaid. Lõunapool tuleb sel päeval samuti tsõõkatada ehk hällytäda. Lõunaks keedetakse jämedat tanguputru e. urvaputru.

Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani ei tohi hagugi teha sest siis on puud elus. Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.

Urbimine on urbepäeva tähtsaim taig ja seda on tuntud yle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, sigivust, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapyhal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.

Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbida võib lambaidki. Urbitud loomad on tervemad ja neid ei murra hunt. Urbitud lambad annavad ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad lae vahele tallele. Karjalaskepäeval saadetakse nendega kari välja. Viljakasvataja võib oksad torgata põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.

Kiikumine on Seto- ja Võromaal samuti oluline urbepäevane taig. Päris kiik tehakse kyll alles munapyhaks, kuid nyyd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällytämiseks. Laud või latt pannakse yle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse lati otstele kaksiratsi pääle ja kiigutakse.

Urbepäevane toit on tangupudru (ka paksupudru, urvepudru ja urvapudru). See keedetakse jämedatest tangudest ning mõnel pool on sinna lisatud tailihatykke.

Seos kirikukalendriga

Urbepäeva ja meie teiste kevadiste liikuvate pyhade arvestamine on seotud kirikukalendriga. Kirikukalendri aja arvestus põhineb aga roomlaste ja nende vahendusel veel vanemate kultuuride ajaarvestusel. Näiteks jõulud, kyynlapäev jpt pyhad on paigutatud loodususuliste pyhadele. Samuti lähtutakse kevadiste liikuvate pyhade määramisel kevadise pööripäeva ja järgneva täiskuu suhtest. Peale vana ajaarvamise on kirikukalendrisse jõudnud yht-teist ka loodususulistest tavadest. Näiteks kasutab kirik kohati loodususulist urvanõidust ja jumalikustab mune.

Kuigi meie kevadised pyhad on samal ajal mitmete teiste rahvaste ja uskudega, on nende pyhade tähendus ja sel ajal peetavad tavad maarahval siiski valdavalt maausulised. Enne päevatõusu nägu pestes, urbides, hällytädes ja tanguputru syyes aitame edasi kesta meie esivanemate tavadel ja kanname hoolt, et põlisrahvaks olemisel oleks sisu. Põliseid tavasid hoides hoiame yhtlasi hõimusidemeid. Urbepäeva peavad hõimurahvadki.

Vadjamaal käisid poisid talust tallu, urbisid kodakondseid ning loitsisid tervist ja edenemist. Munapyhal tulevad urbijad selle eest mna kysima. Kes ei lasknud urbijaid maija, sellele sõnuti, et kull viiks kanad.
Urvavitsad jäeti lauale ja peremees-pereneine pani need pyhastenurka. Karjalaskepäeval (jyripäev) aeti kari nende vitstega välja. Samuti viidi neid esimest korda kyndma minnes põllule. Urbepäeval tehti valmis kiik, millega hakati kiikuma munapyhal.

Ida-Soomes käisid lapsed urbepäeva varahommikul talusid pidi ja urbisid perenaisi, sõnudes sinna juurde tervist ja edenemist. Yks oks jäeti tallu ja perenaine urbis sellega lehmi ja lambaid ning lisas  tooreks-terveks loitsule soovi, et nood jääksid ka tiineks.
Karja esimest korda välja ajades anti urbevitsad karjase kätte.
Põhja-Karjalas ja Savos on urbitud ka teisi pere liikmeid, eriti tydrukuid.

Liivlased on toonud urbepäevaks urvaoksi koju, kuid pole teada muid kombeid.

Udmurdi- ja Marimaal käisid noorukid urbepäevaeelsel ööl mööda kyla ja urbisid väravaid, hoonete seinu ja magajaid. Seejuures manatakse: "Ajame ära valu ja taudid!"

Ersadel või mokšadel kogunesid neiud urbepäeva eelõhtul. Kohale kutsutud naine luges palve, milles sooviti tydrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu ning karjale sigivust. Samal õhtul kogunes ka kyla abielurahvas. Peale kostitamist seisavad urvaoksi käes hoidvad tydrukud kahte ritta ja urbivad lahkuvaid abieluinimesi. Hommikul enne koitu minnakse kyla peale magajaid urbima.

Urbepäev on alati pyhapäeval nädal aega enne munapyha ja võib jääda ajavahemikku 16.03.–19.04. Urbepäev juhatab sisse järgneva vaikse e. suure nädala, mida Jõvis on nimetatud urbepäevadeks. Urbepäevadel suuri töid ei tehta.

PÄRIMUST

Kolmas tähtis pyha enne kevadpyhi on urvispyha, nyyd nimetatakse palmipuudepyhaks.
Pärnu

Urbimine

Alatskivil käidi urbepäeval alati urbadega magajaid peksmas. Pekstes yteldi: “Virgaks, viksiks!” Niisugune soov ja löömine pidi löödud isikud erguks ja virgaks tegema. Tasuks anti lihavõttes mune vasta. Mõni andis vanadele lööjatele ka viina.
Kodavere

Urvapyha hommikul lapsed jooksevad urvadega ja peksavad magajaid yles: “Tervist sulle, urvad mulle.” Pyhade ajal peab selle eest lastele muna andma.

Kodavere

Urbijad olid omast perest, isa ja ema. Ytskõik, kes, aga nemad olid vara yleval. Ytskord ei ollu urbi, ema võtse sannankäimise viha, muudkui lahkse. Isa ei löönu, tema ainult naarse juuren. Aga kaua ei tohtnu lassa peksta, siis olit jälle unine.
Võnnu

Urbõhummogu varra, ku tytreku viil makasõ, käävä noorõmehe urbiga tytrekka pesmäh. Ku vitsaga löövä, sis esi ytlese: “Munakõsõ mullõ, kanakõnõ sullõ.” Sis piävä tytreku edimätsel pyhäl noorilemehile munnõ andma.
Seto

Ka olid tydrukud palmipuudepyhil kanged poisse urbima, s.o. pajuurbadega vihtlema. Urbimisel lausuti poisile: “Urvile, urvile, urvile! Terveks, tooreks, värskeks! Mis annad mulle pandiks?” Kui poiss urbis tydrukut, siis lõpuks kysis: “Muna annad mulle pandiks?” Värvimata mune anti väga harva, sest kardeti väljanaermist, et näe – ei ole neil enam munavärvigi.
Iisaku

 

Palmipuudepyhä on viiko enne pääsiäise pyhä. Pojakaised käivad urbimas, pajuoksist pikkaraised kimbud, urbad kylles. Käivad suulasi urbimas uomiku varha. Nämäd laulvad sis:
Urbi, arbi,
tuhandest tervest,
aastast andest;
viigost velgast,
kuningalle kukkast,
riepappille rikkust,
kanale muna.
ja perenaiselle voilusikka!
Vaivara


Tervist sulle, urvad mulle!
Kodavere


Terviss sisse, haigus välja!
Lõuna-Eesti


Urbin, arbin aastast andest,
nädalast võlga,
vanalt kanalt kaks muna.
Lehmalt võilusikukene,
leivaaistijast kakukene.
Kaitki peksan kasukarihmad,
kuura-kaara kuue toimed,
kiira-kaara vaiba servad!
Jõvi


Urbepäiva hommikul pekseti urbega (“urva utti`”), et lambad korda läheks. Lapsed laulsid:
Urbe uti`, lamba lati`
kapstapää kasuma,
laja` lehe` laguma.
Hargla


Kiikumine

Ku urbepääva hällytäs, sis kasuse hyäd lambad.
Vastseliina

Latsõ urpõpäävä tsõõkasõ koh aia pääl vai puu pääl ja laulva tsõõ tsõõ urpõkõist. Sis jummal and õnnõliku aestakka ja kerget ello, tulõ_õi määndsitki häti ja haigusi.
Seto


Latsõ urpõpäävä tsõõtasõ koh aia pääl vai puu pääl ja laulva tsõõ tsõõ urpokõist. Sis jummal and õnnõlikku aestakka ja kerget elo, tulõ_õi määndsitki häti ja haigusi.
Seto

 

Urbipäiv om pyhapäiv, tyyd äi tetä. Urpõpäävä latsõ´ aia pääl kõõ urpateva`. Panniva lavva vai saiba aia pääle ja sis yts läts yte otsa pääle katsiradsikõlla` ja tõõnõ jäe tõõsõ pääle ja sis tsõõdsõteva ja lauliva`:
Urpõ urgo, toomõ turgo,
keväjätse keldoga`,
sygysetse tuulõga.
Tsõõ tsõõ tsõdsõlõ,
läbi laanõ langulõ,
yle uja unolõ,
tiid piti tädile.
Seto

Urbepäeva tsõ, tsõ,
tsõ iks tsõ kallis aigu.
Ammu mi iks oodi urbepäivä,
ammu iks oodi, kaua kaie,
oodi mi iks oodi, kaua kaie,
oodi mi iks suurest suvve
ja kinnä keväjet.
Keväjä iks oma kerge laulda,
suvõl hyä sõrahõla.
Seto

Urbõpäiv om latsi pyha, sis ei lasta`latsil ka`tarõh olla`, latsõ`pidi tsõõkatama, ku`esä ai vitsaga tarõst vällä tsõõkatama. Esi`tul tsõõka tegemä. Tsõõka tek tä nii: oll vana laonu`aid, muud olõ_s ku`posti`. Lei sinnä`yte ruudmõ kylge ja pand tuu sinna pääle ja olgi tsõõk valmis. Sis pidi kõik päiv välä`tsõõkatama. Õdakult, ku`tarrõ tulli, olli nii väsyny`, et jõvva_s midagi tetä`. Õs taha`midagi, jõvva_s õigõhõ syvväki`.
Seto


Põld

Urbi viias nurmõ pääle, tsusitas maa sise, sis saava hyä vilä.
Vastseliina

Kevadel, kui tärkab noor rukkioras, pistetakse urbepuude päeval käes hoitud pajuoksad põllule ja sellest oleneb ka rukkikasv. Öeldakse: “Rukkiterad kasvavad ka niisama suureks kui urvedki, kui pajuoksad põllule pista.”
Seto

Kari

Urbõhummogu aetas nõidõga (urbadega) kari mõtsa. Sis võetasõ urbõoksa ja lyvväs kusikuklasõ pessä. Ku om pallõ kusikuklaisi kylge jääny, sis lät kari häste edesi, aga ku veidokõsõ om jääny, sis nakas kari vähänemmä.
Seto

Mõnel pererahval olnud kombeks neid oksakeisi alal hoida, kunni karja välja aeti, siis vihutud loomi ja hirmutatud nende okstega. Põhjus: et loomad olla siis kõige kurja eest kaitstud.
Simuna

Urbepäeval võetud vits, hoitud esimese karja metsalaskmiseni, siis löödud selle vitsaga iga looma ristluude peale kolm korda, siis ei söönud hunt.
Põlva

Palmipuude aeg tuleb urvad laetala vahele panna ja esimest korda karjaga välja minnes tuleb nendega loomi peksta, siis hoiavad nad suvel kokku ja on vagased.
Laiuse

Urbepäival pessetas lambid urvaokstega, sis saava neil paar poige.
Urvaste

Tangupuder

Palmipuudepyha hommiku tehti “urveputru” (urvepudruna oli tangupuder, mille sisse oli lihatykikesed “urvadeks” lõigatud).
Kolga-Jaani

Urbepäeva laupäeva õhtul keedeti liha ja kartuleid, aga urbepäeva lõunaks keedeti tanguputru. Seda kutsuti ka urvapudruks. Kui urvaputru ei keedetud, siis oder ei pidanud kasvama.
Vändra

Tervis

Yks Saarde vanematest viisidest oli see, et palmipuudepyha homikul ei jätnud ykski suud ega silmi pesemata. Kes oma suu ja silmad pesenud, selle silmad yteldi see aasta hästi selged olevat; kes aga sellel päeval jätnud end pesemata, see yteldi sellel aastal koguni unine olevat ja alati magada tahtvat.
Saarde

Enne päikesetõusu võeti vett, kuhu pandi muna sisse ja pesti sellega nägu, et kogu aasta nägu puhas oleks.
Seto

Urvepäeval enne päevatõusu mindagu õue ja valatagu hommiku poole vaadates 3 pange vett päha, siis ei ole suvel higistamist karta.
Torma

Kui palmipuudepyha oomigu alasti pinust oksi tuba tuua, siis seisab inimene aasta läbi terve.
Pyha

Palmipuudepyha hommikul pestakse end veega, mille sees pajuvitsad on seisnud ja arvatakse, et see teeb näo ilusaks.
Tallinn

Puud

Pääle palmipuudepyha tõusevad puud ellu, sellepärast ei tohi pärast seda enne hagu teha kui mihklipäeva järele, millal puud uuesti elususe on kaotanud.
Otepää


Siis on aprillikuul urbepäevad, need on yks nädal enne lihavõttepyhi. Sellest päevast keedeti mune.
Jõvi


Kasutatud kirjandus
Eisen, Mathias Johann 1932. Kevadised pühad.
Hiiemäe, Mall 1981. Eesti rahvakalender II.
Hiiemäe, Mall 2006. Päiv ei ole päiväle veli. Lõunaeesti kalendripärimus.
Ariste, Paul 1969. Vadja rahvakalender.
Hiiemäe, Mall 2006. Päiv ei ole päiväle veli. Lõunaeesti kalendripärimus.
Kama, Kaido 1988. Vikerkaar nr 1. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu.
Loorits, Oskar 2000. Liivi rahva usund, IV-V.
Loorits, Oskar 2001. Endis-Eesti elu-olu IV. Lugemispalu karjakasvataja elust. Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 18.
Moora, A 1991. Eesti talurahva vanem toit II.

Vaata lisaks:
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-kuunlapaev.php
Mordva urbepäev