Tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld yles võtta. Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ja pang vee ja vihaga ahju otsa pandud. Pesu pesemine tulepäeval täidab sama ylesannet. Mõnel pool on sel päeval korstnaid pyhitud.
Aga mida on sellest õppida pärimusest hoolival rahval? Ehk seda, et tulepäeval võiks suitsu- ja piibumehed tuleriistad rahule jätta.
Loonas toimub teinegi muutus. Õunale ja kartulile luuakse maitse ja siitpeale on täisluba neid syya. Õllesõbrale on tähtis, et humalale luuakse nyyd viha.
Kuusalus on teatud, et lauritsapäeva räimesilk on kõige parem. Sel ajal tehti endale talvesilgud valmis. Sygisesi niisa ja marjata silke on ka yldiselt nimetatud lauritsa silkudeks.
Kolm päeva enne ja kolm pärast esimest rukki emapäeva on õige aeg rukist kylvata. Seda eeskätt põhjapool. Samuti peab nüüdseks laisalgi mehel esimene rukkirehi yleval olema. See tähendab, et uudsevili on juba käes. Aga põllule ei maksa rukkiemapäeval minna. Ehk tasuks hoopis aeg maha võtta, et kasvõi mõttes tänada loonat ja miks mitte ka põllumeest.
Rukkiema tuleks mõista kui rukkihaldjat - rukki hoidjat, rukkivaimu. Emal on siinkohal siiski ka muid tähendusvarjundeid nagu näiteks algus, tugi, põhi ja hoidja.
Näiteks laeva emapuu, laeva ema, paadi ema, venne emä, särgi ema – hammõ imä (särgi algus või pihaosa), võrgu imä (kalapyynise pära), tuuligu ema (tuuliku pystvõll), mõõgade emä (linaropsimismõõkade hoidja), voki ema (kere). Jõe emaks on selle sygavaim voolukoht.
Saartel on emapäeva peetud pyhade ja pidude järelpäevaks. Näiteks joulu emabä, lihate pyhade emapäe ja ka matuste ema pääv.
PÄRIMUST
Kasutatud kirjandus
Eesti murrete sõnaraamat I köide 4. vihik. 1996
Hiiemäe, Mall 1991. Eesti rahvakalender V.
Kama, Kaido 1988. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu. Vikerkaar nr 1.
Moora, Aliise 1991. Eesti talurahva vanem toit II.