Meie rahvas on hingeusku. Igal inimesel, olendil ja paigal on oma hing. Hing võib koguda jõudu, rõõmustada, olla kerge, lennata või vastupidi valutada, olla raske ja haige. Hing on must, kui inimesel lasuvad syyteod. Hing on puhas ja kerge, kui suhted ymbritsevate inimeste ja loodusega on puhtad ja ausad. Enamus põliseid tavasid on suunatud koos yldise eluõnne ja tervise loomisega sellele. Isegi sellised pealtnäha argised asjad nagu kiikumine ja saunas käimine on mõeldud ka hinge puhastamiseks.
Kuid varem või hiljem elutee lõpeb, me heidame hinge ja see siirdub yle surmajõe teise ilma, Toonelasse esivanemate juurde. Õigupoolest läheb Toonelasse vaid yks hing või selle osa. Hing läheb ka putukasse-liblikasse, lindu ja puusse.
Iga inimene väärib oma kodus suremist ning esivanemate kombel ärasaatmist. Valmistuda saavad selleks ainult elavad.
Suremine on koos syndimise ja abiellumisega inimese eluringi tähtsaimad syndmusi ning sellega seotud maausuline pärimus on äärmiselt rikkalik ning mitmekesine. Eesti Rahvaluule Arhiivis asuvad 11 kartoteegikasti täit lyhikokkuvõtteid matusekombestikust on vaid jäämäe tipp. Lisaks on paljud uskumused ja tavad siiani veel elavas kasutuses. Vaimse pärandi tundmise ja järgimisega on mitmeski mõttes seotud meie inimväärikus.
Tuginedes enda ja tuttavate perekondlikule pärimusele, paljude teiste inimestega vesteldes kuuldule ning võttes appi arhiivi andmed, annan allpool ylevaate sellest, kuidas käituda surma korral. Seejuures eelistan meie rahva põliseid tavasid ning jätan tähelepanuta uued ja võõrapärased. Kas ja kuidas neid tavasid vajadusel järgida, otsustab aga igayks ise.
Surivoodil hoitakse vaikust
Vanemate inimeste mälestusi kuulates ja lugedes tundub, et inimesed oskasid vanasti mõista, millal suremise aeg kätte hakkab jõudma. Raskesti haige inimesega käidi hyvasti jätmas ning tema viimaseid soove kuulati tähelepanelikult. Igalyhel on kord aeg lahkuda ja kui see aeg on käes, tuleb lasta inimesel minna.
Ema on ka niisugune inimene, kes oskab ära öelda, kui kaua keegi kes suremas on, veel elab. Alati kutsutakse ka surnut pesema. Rakvere 10181 (1968)
Surija viimased soovid võivad puudutada matuste korraldamist, vara jagamist või muud ning nende täitmine on kohustuslik. Vastasel juhul surnu hing ei saa rahu ning käib seni kodus, kuni ta soov on täidetud. Surija soovi on ka otsesõnu pyhaks nimetatud.
Ema jäi sygisi aigeks, siis panni ärja nuuma pääl ja õpetas: “Minu matuseks tapke see ärg ära, liha keetke ja praadige ära, surnuaia juures pange lina maa pääl, liha ja leiba pääl ja antke igayhel kis surnuaia juures minu tuttavad on.”
Kõik sai nõnda tehtud ja pailu inimesi olli minu ema aua juures. Tema käis kylas ämmaemandaks ja kõik need, keda tema olli aitanu, tullid tend ära saatma. Häädemeeste 10173 (1960)
Kuna igal inimesel on lahkumiseks oma aeg, on maarahvas pidanud surija piinade pikendamist kõlvatuks ning on pyydnud käituda nii, et surija hing saaks võimalikult kiiresti lahkuda. Teatakse, et kaua vaagub hinge vaid nõid või kurja teinud inimene.
Surija juures hoitakse vaikust, et ta hing ei ehmuks. Suremise kergendamiseks on võetud padi pea alt või on tehtud inimesele ase ehk surivoodi põrandale. Vanasti on surija asetatud pikkadele rukkiõlgedele. Teatakse ka, et kui pea on põhja poole, ei saa inimene surra. Abi on surija pööramisest:
Ma olli Liinamäel juba suur inimene, kui Suka talu Matt haigeks jäi, ing välja es lähe. Kutsuti minu sõtse Kantsi Mai teda põetama. Sõtse käändi pää jalutside ja jalad päitside, sis suresi ära. Puhja 10201 (1988)
Ava hingeliblikale aken
On kord inimene hinge heitnud, avatakse aken, et hing pääseks välja. Mõnel pool on asetatud aknalauale valge rätik ning sellele kauss veega. Inimese hinge võib näha liblikana aknast välja lendamas.
Surma järel tuleb ka kohe kinni katta kodus asuvad peeglid ja peeglina läikivad esemed. Enese peegelduse või hoopis selle puudumise nägemine võib hinge ehmatada.
Öösi on alb minna surmajõest läbi. Öösi on raske minna reisi pääle ja õhta vastu ööd. Ommuku on ikki parem.
Teatakse, et kuuseisul on perenaise või peremehe surma korral mõju talu edasisele käekäigule. Kas aga noorel või vanal kuul suremine toob perele jõukust või vaesust, arvatakse eri paigus vastupidi. Samuti on vastuokslikud näiteks soovitused ehituspalgi langetamise ajast. Võibolla on segadus tekkinud siis, kui unustati kuuseise täpsustavad kõvad ja pehmed ajad.
Viimane pesu suvileige veega
Peale suremist on esimene hool inimese puhtaks pesemine. Hauatagusesse ellu peab inimene astuma puhtalt. Selleks riietatakse koolnu lahti ning asetatakse põrandale õlgedele, jalad viljapeade poole. Mõnel pool on hoitud surnut pesemiseks ka pingil või toolil istuvas asendis või pestud teda pikas puukynas. Pesemist on toimetatud suremise ruumis, rehealuses või saunas.
Saare- ja Hiiumaal on pesemist alustatud tavaliselt jalgadest ning vasaku jala suurest varbast. Mujal Maavallas algab surnu pesemine peast. Pesemiseks kasutatakse suvileiget vett ja saunavihta.
Surnu pesemiseks kasutatud seep saab erilise väe, mistõttu pannakse see kindlasse kohta ära ning kasutatakse inimeste ja loomade arstimiseks. Nn surnuseep ravib nahahaigusi, paiseid, sisemisi hädasid, uneskkõndimist ja paljude muude hädade kõrval isegi vägivaldsust. Kui naine peseb oma vägivaldse mehe särke salaja surnuseebiga, võib ta kyll oma suud halvasti pruukida, kuid ei saa enam kunagi kätt naise vastu tõsta. Aga uisapäisa ei tasu sellist seepi kasutada, enne tuleb ikka targemalt nõu kysida.
Surnu pesijateks on tavaliselt naistel naised ja meestel mehed, enamasti vanemad inimesed. Sageli on peetud oluliseks, et pesija oleks lähedane sugulane või sõber. Uuemal ajal on pesemas käinud lihtsalt vanemad kylanaised. Kindlasti ei või aga surnut pesta või muidu puudutada rase naine. Pesemise eest peab tingimata tasuks võtma mõne surnu riide- vm eseme. Muidu jäävad pesija käed haigeks.
Otepääl on kõneldud, et surnu pesemine on armastuseteenistus, mis igale lahkunud omaksele osaks peab saama.
Kui inimene hinge heitnud, hakati kohe surma laulu laulma. Siis hakkavad mõned vett soojendama, teised tõstavad surnu sängist õlgede peale maha ja hakkavad pesemist ette valmistama. Mõnikord tõsteti haige enne hinge heitmist õlgede peale. Pesemist toimetati ikka pesukyna sees. Pärast pesemist pandi surnu jälle õlgede peale, kus ta kuivatati ja riidesse pandi. Vändra 10135 (1922)
Vanematel inimestel on suririided juba varakult valmis seatud. Tavaliselt pannakse koolnule selga pyhade-riided, jalga villased sokid ja kätte villased labakindad. Naisel peab olema tingimata peas tanu või rätt. Peale riietamist asetatakse surnu lautsile, milleks on tugedele asetatud kaks lauda või redel.
Hõberahad silmadel
Usutakse, et surnu näeb ja kuuleb, kuid ei saa liigutada. Kellele langeb surnu pilk, satub surma mõju alla. Nii surnu enese hing kui mõni võõras hing võib avatud suust surnukehasse pugeda. Seepärast on kohe peale hingeheitmist vajutanud lähim sugulane surnu silmad kinni ning asetanud neile raskemad vask- või hõberahad. Vältimaks suu lahtivajumist, surutakse lõua alla riiderull ning kinnitatakse mõnikord yle pea paelaga.
Tõstamaal on kõneldud: Kui suri isa, pidi sulgema silmad noorem tytar. Siis pidi ta saama hää abikaasa. Suri ema, sulges emal silmad vanem poeg. Siis pidi ta saama hääks perekonna pääks. Suri tytar või poeg, sulges ema nende silmad.
Eri paigus on nyyd surnukeha jäetud kas lautsil jahedamasse tuppa või viidud aita. Surnu päitsis hoitakse põlemas kyynal, mõnel pool ööd ja päevad. Pimenedes saabuvad naabrid ja sõbrad, et aidata pererahval surnut valvata.
Kui surnud käidi vaatamas, pandi raha rindu pääle. Peräst pandi raha surnuga kirstu. Põlva, 10145 (1932)
Valvamisel aetakse juttu, mõistatatakse, jutustatakse muinasjutte, mängitakse, lauldakse ning syyakse. Varasem tava on olla valvamisel pigem rõõmus ning lahutada sedasi surnu meelt. Valvamine toimub matusepäevani.
Siis jo oodeti kõhe valvaju. Oldi vahest kohe ommikuni. Mängiti numbri, tippa, silda, siis lunastati pantisi. Lauldi vahepeal. Kuda aastaaig õli, ninda toodi – talvel ubi ja erni. Mõnes kohas kupastati soolaga ja kapsalohko (pooled kapsapääd). Oa vai erni palju. Viimasel õhtal õlut, ka sepikku. Kui surne oli kodo, siis nähti imeasju. Lyganuse 10176 (1963)
Surnu võidakse kirstu panna kas suremise õhtul, järgnevatel päevadel või hoopis matuste hommikul. Arvatakse, et omainimesed ei või surnut kirstu panna. Seda toimetama on kutsutud kylast mõni vanamees. Tema tasuks on võinud olla isegi pai. Raplas on 1940. a kõneldud: Kui kirstupanija ära läks, tegid kõik omaksed talle pai. Vanal ajal paitati ikka käega, kui tänulikkust taheti näidata.
Teise ilma kaasa
Kuna inimese olemine jätkub peale surma tolles ilmas ehk Toonelas, antakse talle hauda kaasa esemed, mis talle eluajal väga vajalikud või kallid olid, samuti tarbeesemeid. Nuga, niit ja nõel, kepp, piip, raha, kamm jpm leiab kirstus sageli oma koha. Kindlasti pannakse pea alla või päitsisse ka saunaviht. Viinamehed saavad kaasa viina, puutöömees kirve ja lapsed maiustusi. Salamahti elab ka tava, panna surnu taskusse paar linnusulge. Nagu tapetud linnust nii ka esemetest võtab surnu enesega kaasa nende hinge.
Lindudel, eriti just kanal ja kukel on matustel eriline osa. Linnu hing läheb surnuga teise ilma kaasa ning kindlustab, et surnu ei võta yhtegi elavat endaga kaasa. Amblas on kõneldud: Surnu puusärgi vastu lyiakse surnud kanaga, siis ei sure selle järele ruttu.
Kyllalt sageli sureb peale matuseid veel keegi suguvõsast või ymbruskonnast. Vanemad inimesed ytlevad seepeale elutargalt, et kadunu võttis veel yhe kaasa. Veel hiljaaegu aga teati, et peietoitude valmistamiseks peab tingimata tapma mõne looma, et surnu ei võtaks kurvastusest endaga teist inimest yhes. Inimeste rikkalik kostitamine rõõmustab lahkunut. Tapetud loomade hinged võtab ta aga teise ilma kaasa ning jätab inimesed puutumata. Hingedeaja pärimuses kõneldakse, kuidas hinged sõidavad koju just nende loomade hingedel, mis neile matusteks on tapetud.
Viimane teekond
Suremisest matmiseni kulub harilikult 3 – 4 päeva. Vanemad pärimused kõnelevad ka lyhemast ajast. Matusepäeva hommikul kogunevad sugulased, naabrid ja sõbrad matusemajja ning soovijad saavad lahkujaga hyvasti jätta. Pakutakse syya.
Surnu on asetatud jalgadega ukse poole. Nagu kirstu panekul nii ka kirstukaane sulgemisel arvatakse mitmel pool, et seda ei või lähemad sugulased teha. Samuti ka mitte hauda kaevata, kirstu kanda ja hauda lasta.
Kahele poole välisust või talu sissesõidutee algusse on pandud inimesekõrgused kuused, mille ladvad on murtud. Kuni majani on puistatud tykkideks raiutud kuuseoksi. See takistab edaspidi surnu hingel kodukäijana tagasi pöörduda. Samal põhjusel on löödud surnu väljaviimise järel uksepakku nael ning sõidetud surnuga yle õletule või teel põletatud voodiriiete tuha.
Surnu kantakse välja ning asetatakse sõidukile jalad ees. Siis ei kylasta surm seda maja niipea. Kirstu väljaviimise järel asutakse kibekiiresti tuba koristama ja viiakse või visatakse aknast välja kõik matusega seotud asjad. Kohati on peetud oluliseks ka lautsi kohest lammutamist, kuid Setomaal jäetakse see kyla lautsipuu najale seisma.
Nii pea kui surnu välja viidud, hakatud kohe tuba pyhkima ja pyhitud kunni õue väravani. Seega pyhitud kõik õnnetused yhes surnuga majast välja. Kui seda ei tehtud, siis hädad ja õnnetused ei lõppenud ennem majast, kunni mõni tark oskas viga arstida. Vändra 10135 (1922)
Surnukirst kantakse kodu sissesõidutee alguseni või talu piirini ning asetatakse seal veokile. Ei kandmise ega sõidu ajal ei või surnuga peatuda teiste väravas. Ka ei tohi surnuga teise pere õuest läbi minna. Muidu viiakse sinna surma.
Pannakse hoolega tähele, kustpoolt matuserongile tuul puhub. Puhub see vastu, jääb õnn majja, puhub järgi, puhutakse õnn surmale järele.
Kunagi oli ristipuude tava tuntud paljudes maades. Praegu on see kogu maailmas teadaolevalt säilinud yksnes meil.
Maausuliste esivanemate tavade järgimine aitab inimesel kergemini surra, tema hingel uue olukorraga kohaneda ning valmistuda teise ilma esivanemate juurde minekuks. Samas hoitakse elavaid surma väe eest.
Milliseid tavasid võib järgida kalmistul, uurime edaspidi. Järgmises loos tuleb aga juttu maarahva jõuludest.