[text]
Täna on

EDUARD ROOS

Kolmeteistkümnenda sajandi teise kümnendini elasid eestla­sed üldiselt omal maal iseseisvatena ja neil olid kasutusel oma­keelsed isikunimed. Üldiselt käibis üks nimi, see, mida me nüüd­ses isikunime koostises tunneme eesnimena. Sakslaste vallutuskäi­kude ajal XIII sajandi teisel ja kolmandal kümnendil ristiti eest­lased massiliselt sunniviisil, aga ilma nende nime muutmata. Ristiusuliste nimede sundust ei rakendanud katoliku kiriku vai­mulikud kogu XIII sajandi jooksul. Sellest sajandist säilinud vähe­sed ürikud lubavad järeldada, et maal külades kandsid eestlased oma põlist isikunime 95-100% piires. XIV sajandil hakkas kato­liiklike nimede osa kasvama, linnades kiiresti, maal üsnagi taga­sihoidlikult. Ligikaudu 1330. a. moodustasid Virumaal põlisnimed 90% (BA II), Järvamaal XIV sajandi lõpul 60% (AE I), Lõuna­-Eestis (Ruhjas ja Helmes) 1420. a. paiku aga veel ligemale 70% (LRH). XVI sajandi algupoole ürikuis leidub talupoegadel muist­set nimevara aga ainult 20-25% piires (näiteks Lihulas, vrd. WW). XVII sajandil on eestlaste eesnimede kristianiseerimine üldiselt lõpule viidud, arvestamata väga üksikuid erandeid.

Eestlaste isikunimede kristianiseerimise venimine viiele sajan­dile ongi asjaolu, mis võimaldab meil ülevaadet saada kaugete esivanemate põlisest nimetraditsioonist ajahämaruses enne XIII sajandit, seega enne kui Estonia ja estones Liivimaa kroonika valgustusel esiajaloolisest ajast ajaloolavale ilmusid. See põline nimetraditsioon tuleb esile kroonikais, Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae), vakuraamatuis, maaraamatuis, revisjoni­kirjades, Tallinna mitmeis rakendusraamatuis, samuti rohkeis väiksemais ürikuis.

Kõige vanemais allikais, Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus, kajastub selgesti eestlaste ainunimeli­sus, vrd. Lembitu, Unnepewe (Lembitu vend), Maniwalde, Meme, Asæ jt. Linnade tekkimine ja teisenenud sotsiaalsed vahekorrad nõudsid peagi nimealast eristamist. XIV sajandi allikad osuta­vadki diferentseeriva lisandi, nn. lisanime käibele tulekut. See­suguseks eristavaks lisandiks sai kõige tavalisemalt isanimi (BA I 149 : Janus filius Honowe, Melů Vnnensone, a. 1330, TR I 33 : Meeldy Jaldenpoyke, a. 1384, LPO 216 : Peter Lembitson) või kohanimi (TR I 16: Meles van Patkes, 34 : Thoyuelembe vt Yer­wen, AE I 150 : Ickamele Soukelepp). Paljudel juhtudel on aga isanimelisuse tunnus andmata, vrd. AE I J50 : Meyce Jotomas, TK I 2 : Hans Meme, 26 ; Andres Kaske, TA 57 : Henke Kukke. On rohkesti juhtumeid, kus muistne isikunimi säärasena ürikute dokumenteeringus esile ei tule, küll aga peitununa koha- või pere­konnanimesse. Maal elavatel eestlastel oli lisanimi veel XV sa­jandi algul haruldane, Lõuna-Eestis peaaegu tundmata, XVI sa­jandil aga üldiselt üsnagi tavapärane.

Järgnev ülevaade esitab näiteid eesti muistsest isikunimesti­kust ja nimelt sellest osast, mis leksikaalselt seondus ühelt poolt inimese enesega, tema uskumuslike kujutelmadega, elu ja tegevu­sega, teiselt poolt loodusega kõigis tema ilminguis. Kuigi näites­tik on rohkearvuline, ei anna see veel ammendavat pilti meie esi­vanemate nimealaseist suhteist inimese ja loodusega. Katoliiklikest nimedest võtsid eestlased omaks mõistagi ees­kätt need, mis sarnanesid muistsetega, või suupärastasid võõrad nimed lühendvormidena omaseks muistsete malli kasutades. All­pool selgub mitmegi seni ainult kristlikuks peetud nime oma­keelne pärispõhi.

I

Nime tarvitusele tuleku põhjustas küll praktiline eristamise vajadus, kuid nimekujunduse printsiip ise juhindus esiajaloolisel ajal animistlikust maailmakäsitusest, mille järgi vastsündinule nime andmine tähendas tema saatust määravat maagilist toimin­gut. Sest nimi oli üks hinge komponent. See suhtumus püsis elavana veel XVII sajandi keskpaiku. Adam Olearius teatab, et eestlased umbes kuuenädalasi rahutuid lapsi salaja ümber risti­sid ning neile uue nime andsid, kuna «laps olevat ebaõige ja ebasobiva nime saanud, mispärast ta rahutu on» (EAL 184). Hing (lad. animus) oli animistliku muinasusundi keskseim mõiste. Hinges kätkes elujõud.

Hingejõud, -võim kujunes muiste ka isiku­nimeks - Hengevald ~ Hingevald (KK 10 : Engewalt, talupoeg Keilas). Jõud polnud mitte ainult inimesel kui tervikul, vaid ka tema kehaosadel eraldi. Liivimaa kroonika jutustab, et sakalased kiskusid taanlasest foogtil Hebbel südame ihust välja, küpsetasid seda tulel, jaotasid omavahel ning sõid, et «kristlaste vastu tuge­vaks saada» (LH XXVI 6).

Muinasusundiline käsitus omistas inimese hingele mitu vormi. Need hinge eri vormide kujutelmad tulevad esile ka isikunimedes: Hing (LRH 56 : Hinck, TR I 15 : Hinke Sorsevere, WW 149; Hinckepoick Peter), Leil, Leilis (ISD 92 : Loil, TR II 244: Lenles / loe Leules l Lawr, WW 162 : Mattis Andreßon Leulß; sm löyly 'leil', Wied.: leilis leil ~ löil; ERM 13 : leil 'aurutaoline hing'), Vaim (UB XI 265 : Vaymonen, PTK 264 : Waimo Tomas, vrd. ka seal­samas Vaimastvere). See sõna tõlgendas hinge kõigis tema aval­dusvormides, aga ka elujõudu, vrd. käevaim on nõder. Nimed Vari, Varju, Varjus, vrd. ka sm Varjovalta (EU 45), Varipäev (TA 61: Varipe) päranduvad varihinge uskumusest. Muinasusun­diliste kujutelmade järgi hing ei surnud koos kehaga. Ka surnul oli hing. Seegi uskumus kajastub isikunimedes: Koll (TR II 53 : Michel Kolli; OLK 189-190 : koll 'surnu hing', SSRE 23 : 'maa vaim'), Kalm (TR II 173 : Tomas Kalmepoick; SSRE 13 : kalm algselt 'laip, surnu vaim'). Mumm (TR II 235 : Jacob Mumpoick; ERM 61 : mumm algselt 'surnu', SSRE 31: 'haldjas', hiljem 'täi' siirdhinge mõttes, vt. ERM 5), Kõu Kõue (LRH 55 : Keuen­poicke, WW 198 : Tomas Koweson; SSRE 23 : kõu, sm kouko alg­selt 'surnu vaim').

Muid muinasusundilise sisuga mõisteil põhinevaid isikunime­sid: Ilm ~ Ilmo (LM 67 : Illmalausz Jürgen, rahvaluules Ilma tütar; vrd. OfP 86, SSRE 23 : ilm 'õhuvaim'), Ise Itse (LRH 58 : Itsi, TR II 137 : Jurgen Itze, LM 230 : Jse pep; ERM 13 : ise 'oma vari'), Kadu (LRH 56 : Catu; Wied.: kadu, om. kao 'tont, vaim'), Koba (TR II 300 : Bertolt Kobben sohn; koba, om, kova 'tont'), Kobin (TR I 39 : Johannes Koppin, 46 : Koppines knecht), Kobeline (LGU I 647 : Kobbelynsaesz), Palve ~ Palvo (DL 147 : Palwo Wessky), Tont (LRH 57 : Thonti, P 207 : Tonth; EVM 32 : algselt 'majavaim'), Usk (TR II 300 : Vsso Jurgen), Uskum (LM 222 : Vskum Heneu), Vanne (LM 42 : Wanne Kerna, vrd. EU 28). Äkilise surma müstika taudide jne. kaudu (EVM 67) on kajastunud isikunimedes Äkk, Äkine ja Äkitse (PTK 286) ja Taud (AE I 150 : Taute, PL 27 : Taude Tonnies). Jumal (NA 309 : Juccke Kadde Jumal) ja Taevalil! (TR II 117 : Matzen Taitalil) on vahest kristlikku algupära hüüdnimed.

Elu oli pealmaa ja allmaa, olid ilmalised ja kalmulised. Sõna hiis tähendas algselt 'matusepaika, kalmistut', seejärel ka 'kul­tusepaika', kus austati surnud esivanemate hingi (ISKH I 79 jj.), ja hiis kujunes ka isikunimeks - Hiis, Hiie (P 124 : Isz, LM 254 : Hiszj Jurgen, WW 185 : Janus Hie), Hiietse (LM 256 : Hietze Jurgen). Hiis-sõnast tuletub hiid (hiite + oi = hiitoi hiito hiid), algselt tähendusega 'hiiepaika kuuluv', ka 'hiiehoidja', hil­jem 'vägilane, vägimees' (ISKH II 208 jj.). Seegi vorm on kuju­nenud isikunimeks - Hiid, Hiio, Hiido (PTK 35 : Hio, LM 14 : Hyddo Peter). Sõna hiidlane on tuntud tähendusega 'hiiumaa­lane', võis aga algselt olla 'kalmuline', seejärel (nagu hiid) 'vägilane' (vrd. aga ka sm hiitolainen 'paha haldjas', SKES I 74). Igatahes käibis, muiste isikunimi (H)iidlane (DL 171 : Idlane, vrd. ka PTK 34). Meie murrete teatel hiidlane hiiglane. Küsi­mus, kas a. 1337-1343 ürikus dokumenteeritud Hygho ~ Hyghe (TM 13, 16, 17, 26) tuleb lugeda Hiigo, peab esiotsa lahtiseks jääma. Hiie- ja surnukultuslike mõistetega võivad seotud olla isikunimed Hingevõte (TR II 84 : Simon' Hingewette), Hingeviit (LM 35 : Hengewit Jaack) ja Hingemaa (TR II 52 : Jan Hin­ckema).

Muistses surnuteusus olid esikohal vanemate ja esivanemate hinged. Iga sugukond austas omi. Esivanemateaustusega taotleti nende hingede heasoovlikkust järgnevaile põlvkondadele. Sõna känd, sm kanto tähendab põhja, alust, käbi oma seemnetega uut elu. Käbi ei kuku kännust kaugele. Selle vanasõna mõte kajastub meie esivanemate nimes Kandotõive (OfP 37 : Kautetouwe, loe Kantetouwe, LRH 54 ; Cantouo), vrd. ka Kando (WW 198 : Canto Thomas).

 
Esivanemateaustust väljendavad nimed Kõu (mis hil­jem tähendas mitte enam surnu hinge, -vaid vanaisa, vrd. SSRE 23), Att ~ Ati ~ Ato (WW 122: Mart AtißonTR II 102: Tonnies AttopoykePNL 247 : Ate; vrd. ka EU 70, 91; att, om. ati 'isa, vanaisa'), Emme (vt. viidet lk. 125; DLK 5 : emme 'ema').  Äi ~ Äio (IHJ 603 : Eye; DLK 31 : äi, ka 'vanaisa'). Esivanemale näikse osutavat deminutiivse ko-sufiksiga Atko ~ Atiko (Wied.: Atko 'mehenimi', vrd. kohanime Atika) ja Atinägu (TA 85 : Hate­neghe; Hatu Ato, vt. EU 70).


Sugu- ja perekonna mõisteist läh­tuvad veel: Enu (UB III 22 : Env; vrd. sm eno 'onu'), Hõim (IHJ 603 : Heime, TR II 203 : Hunte Heim), Isand (P 290 : Kiest Izanth), Lell, Lello (JHV 36 : Lelle, WW 145 : Lello Mattis Jur­genßon), Orvo (P 224 : Orwo Tomas; vrd. EU 9), Poeg (TR II 37 : Mattis Poykensone), Velv (P 125 : Welwe; 'veli'; sekun­daarse -v- suhtes vrd. soome murd. velvyeni 'minu vennake').

 
Põlvikonna erinevust märgivad Noor (TR II 138 : Jacob Nore­poick) ja Vana (P 279 : Piep Wanapoik) ja soolisi erinevusi Imbi     (OfP 32 : Impi Tonnies; Wied. impe 'neiu'), Meeme ~ Meemo (LH XIV 12 : Meme, LRH 54 : Memo; DLK 236 : karj. miemoi 'tubli, täis mees'). Ühiskondliku elu alalt on Kärandi (LRH 56 : Ke­randi; kärad 'nõupidamine', käraja 'rahvakoosolek'; vrd. SKES II 263) .

Meie mütoloogia kõneleb haldjatest, vaimudest ja kaitsevaimu­dest (vrd. eespool koll 'maavaim', ilm 'õhuvaim'). Nende nimetu­sed on aga osalt hämaraks jäänud. Goethe nimetab arhitektuuri tardunud muusikaks. Muistsed isikunimed on tardunud mütoloo­gia. Neis nimedes leidub vastuseid, mida me kuskilt mujalt enam ei saa. Laiuse Vaimastvere on ürikuis kujul Voymel ja Vaimel, millest L. Kettunen rekonstrueerib * Võima-, Vaima- (EU 297). Taani hindamisraamatu Korpywomais on hilisemais kirjapanekuis ka Korbewomes ja Korpwayme (EL 448-449). P. Johanseni arva­tes - womais võhmas, om. võhma 'soosaar' (EL 281). V. Pall ei jäta kõrvale võimalust, et esimeses silbis oli algselt diftong õi või ai (PTK 281). Tegelikult võisid kõnesolevas nimes seguneda vaim ja võim (vahest ka võhm, om. võhma 'võim, jõud').

Seega Korpywomais Kõrvevaim ~ Kõrvevõim (e. kõrb, om. kõrve, sm korpi 'laas, põlismets'). Algselt mütoloogiline termin metsavaim jne. Kohanimevormid Korpwayme ja Korbewomes on ilmselt isikunimelist päritolu, tähendusega mees 'kõrve, metsa vaimu või võimuga', analoogiline nimele Metsameel (LOU I 332 : Metczemel), mees 'metsa hinge või vaimuga' (vrd. Wied.: kõige meelega 'kõigest hingest', SK.ES II 344 ja EMI 84).

Õu ja maja olid elamise, eluaseme kesksed mõisted, samuti nendega seonduvad tuli, ahi, kolle (vt. allpool). Kodu (maja ja õue) tekkimine tähendas selle sündimist, tõusmist (vrd. päikese­ tõus). Oli muiste sõna tõuse, om. tõusme tõusem, om. tõusma (Wied.). Meie murdeis tõusak, tõusang, tõuse, tõusend jt. tähen­davad 'pärmi', seega kasvatavat, tõstvat võimu, vaimu (vrd. ka SKES II 394-395).

 

Maja- ja õuevaimu või -haldja hingejõudu pidid inimesele kaasa andma nimed Majatõusma (DL 170: Maya­ toussma Hanni) ja Õuetõus(ma) (TÕA 95 : Hans Ouwentous, TR II 205 : Hans Owetoisz), vrd. ka Tõusja (LRH 58 : Tousie).

HaIdjat või vaimu võis tähendada samuti võija, millest isikunimi Võija on säilinud kohanimes (EU 314 : Weyefer = Võiavere). See sõna esineb järelkomponendina isikunimedes Valgevõija (TÕA 94 : Walkawoye) ja Metsavõija (TÕA 96 : Henke Metsevoyye ~ Metsevoeyy) .

Nagu hingejõud ei olnud olendeil ja esemeil ning nende osa­delgi ühesugune, nii ka inimestel mitte. Erakordselt suure hinge­jõuga ja eriliselt arenenud võimetega olid nõiad, vahendajad ini­mese ja hea-kurja vahel kas sõnajõuga (vrd. manama, mõnama) või maagiliste taigade abil. Nõidade varustusse kuulusid eriti elava ja elutu looduse osad (maopead ja -kestad, karvatuustid, kihvad jms., vt. lk. 118-119). Nõiad, targad olid ka ohverdajad hiies, ohvrikividel, ohvrimägedel (vrd. Wied.: Olli-mägi 'ohvri­ paik'). Juba vahest uurali ajal oli soomeugrilaste tähtsaim mui­nasusundiline mõiste ohver - tõiv, sm toivo 'ohvrilubadus, ohvri­ tõotus' (SSRE 13-14). Ei ohverdatud mitte ainult liidulepinguks, vaid ka lepituseks. Kui arvestada ohvri muinasusundilist tähtsust juba uurali ajal, siis võis igatahes vanimaid nimesid olla Toivo ja kombinatsioonid toivo-sõna baasil.


Nõidumine on kajastunud ka muistseis isikunimedes, nagu osu­tavad järgmised näited: Arbi ~ Arbo (TA 44 : Harpe; arp 'nõidus­ vahend') , Lumm (TR II 36 : Jan Lumme; lummama 'nõiduma', vrd. ERM 34-:-35), Loits (TR II 152 : Hermann Loitze Leitze; sm loitsia 'nõiduda'), Mana, Mani, Mandes, Manavalda, Mõna (TA 22 : Manne, vrd. Manavere, LGU II 343 : Manikull, UB III 74: Mandes, LH XXI 3 : Maniwalde, TR II 162 : Mone szone; vrd. e manama ~ mõnama ja lähemalt SKES II 332-333), Loinleja (LOU II 33 : Loynell; DK.M 142 : loinnella 'loitse lugema'), Loit­sumees (LRH 57 : Leitzemis), Tark (TR II 257 : Paul Tarck, Jacob Tarken sohn), Toivo (LRH 55 : Toyuo), vahest ka Tõivumas (AE I 150 : Toyuomas). Mitmel pool Eestis esineb kohanimi Tänas­silma. Seda turrneb ka Taani hindamisraamat: Tennesilmæ, 1400. a. Thynnesylme (EL 620). L. Kettunen etümologiseerib: Tänas­silma < sm tenho 'nõidus' (vrd. ka sm tenhota 'nõiduma') + silm (EU 54, 124, 334). Niisiis nõidusalane termin tenhosilmä, mis oli kujunenud ka isikunimeks - Thynnesylme de kornemeter (EL 620) .

Vastavalt muinasusundilisele kujutelmale omasid hinge ja hin­gejõudu inimese elupaigad, asukohad ja kõik, mis inimene ise val­mistas ja kujundas. Asukohast, asemest sõltus elu. Aset vajasid küla, kodu, mõis (algselt 'metsa rajatud põld', vt. SKES II 346), tuli jne., vrd. kohanimesid Kulnasmo (= Külaase; UB XI 265), Kotoaassen (EL 453), Moyseaszeme (EL 569), Tulleasm (LM 118) jt. Aset vajas ka inimene oma perega (PTK 179 : Pereaseme küla) .


Asustustiku sisuga mõisteil põhinevad muistsed isikunimed Ase, Asemo Asmo (EL 766 : Asæ, WW 181 : Lauri Aßemenßon, TR II 276 : Aszmo Tonnies), Ahi ~ Aho (LÖ I 28 : Ahi Matz, LÖ II 31 : Acho Jack, TR II 120 : Jurgen Acho poick; ahi, om. ahju, ahjo ja aho), Kaev ~ Kaivo ~ Kaju (LGU II 330 : Kormis Kaye, LÖ I 32 : Kayo Clement, LÖ II 36v : Kaywo Clement), Kallas (LM 129 : Koygull Kallasz), Kodu Kodi (Bfl I 879 : Marcus Kotti-poick), Kolle (TR I 10 : Colle van Apenese, WW 165 : Mat­tis Koltenßon), Linda ~ Linn (RAKA, F 1268, nim. 1, s.-ü. 3 : Linta Mik, F 1168, nim. 1, s.-ü. 3 : Poppo Linn), Maja, Majo (P 289 : Janus Maya, ISD 115: Piep Maiopoik), Tare (BA II 26 : Jacob Tare).

L. Kettunen peab algläänemeresoomeliseks isikunime Nihatu (RAKA, F 3144, nim. 2, s.-ü. 3, 12 : Nihhato Adam, EL 513 : Nigattæ, EU 248; vrd. sm nihauttaa, nihkuma, nihutama, vt. SKES II 377). Sellega seonduvad Uudenihatu (UB II 29 : Utne­hat) ja Nihko (Bfl. I 179 : Nichko; vrd. nihkus 'liikumine'). Eelnevaile asustusajaloolise sisuga nimedele lisandub küllap vist Lükatu (KK 30 : Lueket, TR II 153 : Mathias Lucketen).


Esemed ja riistad: Asi (AE I 150 : Assi), Hudi, Huit, Hudik (WW 132 : Jurgen Huidepoick, 126 : Peter Hudicko, 199 : Huty Jack), Katel (WW 145 : Katlapoyck), Kiin (P 32 : Kien), Kirno (WW 133 : Henno Kirno) Kirves (P 204 : Kierwes), Kisk (WW 134 : Kißo Caupi), Kurikas (WW 123 : Mattis Kurikenßon), Labi­das (WW 176 ; Andres Lapidaipoick), Lipp (JHV 69 : Lyppe, vrd. EU 166), Mõrts (ISD 34 : Merc; 'võrkkott'), Nagel (LM 258 : Cubias Nagell), Natt (RTV 6 : Lauryc Natapoik), Teivas (OfP 66 : Kake Teyvassone), Uurits (TR I 33 : Vritze; 'nuga'), Vamp (AE I 150 : Villilem Vampe, DL 24 : Wamp Hennocken; Wied.: vambas, om. vampa 'nui, malakas, malk').  Asustusega on otseses seoses tegevus elatise saamiseks, seega põllundus, karjandus, käsitöö jms., aga ka eksistentsi kaitsmine.


Põllundust ja karjandust kajastavad järgmised nimenäited: Aas (WW 198 ; Jkade Asasone; aas 'luhaheinamaa', vrd. LGU I 647; Kobbelinsaesz ja Pallenpoyaesz) ja deminutiivne Aaso (WW 162 : Henno Aßopoick, Asopoick Hanno), Ale (TR II 102 : Tonnies Allepoike, LÖ I 31 : Ale Matt); Hein (ISD 80), Kari (TR II 137 : Jan Karrepoick), Külis (TM 65 : Nicolaus Kylys), Künd (TM 80 : Henneke KynnensoneWW 188 : Mattis Küntenszon), Põletu (TR II 91 : Heckepolletenszon loe Hecke Polletenszonseos ale ,põletamisega), Saat Saado (TR I 45 : Peter SattenszonLÖ I 27v : Sahto Thomas; saat, om. saadu 'ale, kütis'), Tõug ~ Tõugo (WW 131 : Ianus Meldenpoick Teucko; tõug 'suvevili').


Toiduainete nimetustest lähtuvad: Mauk (DL 127: Maugko Lillo), Mesi (DL 90 : Mesi Mick), Mõdu (TR I 41 : Mede), Töö­mees (TR II 306 : Thöhemes; töömees 'pärm'), Või (DL 175 : Woy), Nese (WW 170 : Bertolt Nessepoick; nese 'kaste, niiskus, mahl', vrd. SKES II 374).
 

Elukutset märgivad: Mõisnik (LRH 57 : Moysenick, TR II 11 : Jacob Moyszenicken zone; varasem tähendus 'talunik'), Paim (P 32 : Bertmes Paim; sm paimen 'karjane'), sama tähendusega nähtavasti Karjaturve (TR II 72 : Hans Karethurre; turve 'kaitse'). AinuIiste nimedena esinevad ka Puusepp, Raudsepp, Paadisepp (LRH 55, 56, 57; TR II 56 : Jan Puseppepoyck). Mainitagu siin veel pärast muistset iseseisvust tekkinud nimedest Üksjalg (TR II 87 : Vxialckpoyck; liik talupoegi), Vabamees (TR II 142 : Jurgen Wabbeme poick; 'vaba talupoeg') ja Sundija (NKL 71 : Nhaen Sundiapoyck).


Võitlus, sõjakus ja kättemaks näikse muistses isikunimestikus kajastuvat piiratult. Neist mõnedki osutavad jälgi karmist vere­tasu ajast. Näiteid: Kosto (TR II 72 : Mats Kostepoick; sm kosto 'kättemaks'), Kostleja (WW 118 : Mattis Kostelapoik), Kostja (LRH 67 : Kostie), Mõõk (LRH 56 : Moeock, PL 67 : Moecke Jacob), Nõudja (TR II 159 : Peter Nowdiapoick), Sõjamees (NKL 138 : Mattys Szodameeß, Ludyck Zodameeß), Vaen (TR II 118; Hannus Wainno; EU 51, 59; sm vaino 'vaen'), Vardja (TR II 159: Pep Wardj poick; vardja 'valvur', algselt vististi vaenu aega­del), Võttelija, Võtleja, Võitleja (LH XVI 3 : Wottele, TR II 43 : Mattis vnnd Jan Wetteli; sm otella 'võidelda'), Viha, Vihatsi (LRH 55 : Vya, Viatsi). Vaenuaegadega võis seotud olla Põgu (LRH 55 : Poge, vrd. PTK 192). Kuna muistsed võitlusvahendid olid algeIisemad, siis tuleb relvadena käsitada vahest ka teivast, vambast, kirvest jms. (vt. eespool).


Inimese kehaosade nimetustel põhinevad: Kaiso (UB II 497 : Cayse; vrd. kaissu võtma), Keel (TR II 52 : Keel Heyckt), Koib (WW 133 : Kallaste Koip), Kulm (DL 77 : Kulme Hanns). Eriti pea ja jalg, aga ka suu, silm ja käsi esinevad Iiittüvelistes nime­des: Punapea (WW 189 : Ponepepoick Peter), Laijalg (TR II 221 : Symon Lajalckupoick), Pillisuu (JHV 32 : Pyllesu), Vesisuu (JHV 20 : Hans Fessesu), Kullisilm (TR II 94 : Jurgen Kullesilm), Vesisilm ~ Veesilm (TR II 170 : Henrich Wesesylm), Tulekäsi (TR II 196; Mats Tullekessj) jt.

Rohkeid võimalusi on nimekujunduseks andnud inimese psüü­hilised ja füüsilised omadusedAhke (P 20 : Achke Pep; ahke 'hakkaja, kärmas' vrd. sm edasituletuslikku ahkera 'usin'), Atsu (LRH 54; atsakas 'hakkaja, tarmukas', vrd. DLK 231), Hele (BA I 152 : Niculas Helensonea. 1330; hele 'blond', vanem tähendus: heleä 'rõõmus', vrd. DKM 56), Hellik (WB 13 : Hellige; hellik 'hell'), Hullija (TR II 158 : Mathias Hullia poick; vrd. Wied.: hullima 'siia-sinna liikuma'), Hundo (WW 178 : Peter Hundo­poick, NKL 140 : Huendo; hund 'toredus', vrd. ka hunnitu 'suure­pärane, tore'), Isiko (DL 125 : Issige Martt; Wied.: isik 'eri­pärane'), Kaval (TR I 57 : Lauerens Kafalenpoyke), Kebja (WW 189 : Kebye; 'kerge, kärmas'), Kura (WW 159 : Kura, Kuraszon), Kuri (DL 51 ; Kurri Martt; vrd. BA I 153 : Kuryssade), Kärmo (WW 166 : Szomere Kermo), Lebe (LGU I 353 : Lebbe; Wied.: lebe 'mahe, pehme'), Lepik (LM 117 : Leppicke; Wied.: lepik leplik), Maadja (LM 24 : Maddja; maadjas 'madal, väikest kasvu'), Meelik (LRH 55 : Melicke; 'meeldiv'), Must Musto (P 274 : Andres Mustapoick208 : Musto Anni), Nulik (P 176 : Nulick; sm nulikka 'jõmpsikas'), Oso (KK 29 : Ose, 33 : Jacup Ossu, P 221 : Osso Macz; DLK 232: algselt nimi lihavale inime­sele, vrd. osa ~ osi ~ osu 'liha'), Pikk (LRH 58 : Pick), Rutik (EU 310), Solak (P 298 : Jan Solak; vrd. sm solakka 'sihvakas'), Tulik (JHV 61 : Tulleke; tulik 'elav, tuline'), Tõmmo (AE I 151 : Tommo), Uli (UB (2) III 216 : Uly; 'unine'), Udris (LM 276 : Vdrisz; Wied.: udris 'kärmas, vilgas, nobe'), Vane ~ Vaane (LH XIX 8 : Wane, Wied.: Wāne, EIN 50 : Vane, vrd. sm vanea 'kin­del, tugev'), Vaige (LÖ I 28v : Waicke Lorcz; vaige, om: vaike 'rahu, vaikus'), Vapper (NKA 41a: Jack Wapper), Vibe (ACR 46 : Vybe; 'kärmas'), Võtik (WB 3 : Wedike, 117 : Wedeghe, vrd. EU 296; 'võtlik'), Vägev (TR II 24 : Micke Weckewe).

Muinasaja eestlase mõtte- ja tundeelu valgustavad abstrakt­seil mõisteil põhinevad isikunimed, mille rohkus on silmapaistev: Arm (P 221, 222 : Arm, Rabina Arm), Au (DL 175 : Auwe; EU 291, vrd. ka LRH 54, 55 : Auwodas, Awlembi; au auvo), Iga ~ lko (LRH 55 : Yga, BA I 151; Icko), Ilu (LRH 55 : Ylu), Kaibo (AE I 150 : Caibo Melendes; vrd. sm kaipuu 'igatsus'), Kaik (TM 69 : Kaike, LGU I 188 : Kayky; vrd. sm kaikki 'kõik'), Kauga (DL 69 : Kauga; vrd. kauge), Kalli Kallis (TR II 94 : Jacob Kalli, LM 39 : Kalli Hento, 115 : Kallis Peter; vrd. EU 53), Leino (TM 8. 11 : Leyno; vrd. lein), Lemb Lembi (PL 16 : Lemb Hannos, BA I 151 : Lempy), Meel ~ Meele ~ Meel ~ Meelo (WW 151 : Leve Meell, TR I 42 : MeIe, WB 70 : Mely, TM 23 : Melo), Muisto (TM 68 : Müyste; vrd. sm muisto 'mälu, mälestus'), Mõte (BA II 25 : Mattyas Mote, 26: Mote nane Byrte, TR I 42, 43 : Methe van Cautele), Nõu (TK I 35 : Clawes Nouwe), Rutt ~ Ruto (WB 90: Nicolaus Rutto), Taid (LM 208 : Taide Todze), Tarbe "(DL 164), Vara (P 301 : Macz Warapoikvrd. EU 37), Võit (ISD 12 : Woith Mik, EU 283), Vägi (LÖ I 29 v : Weckj Jaen).


Kultuurimõisteist on andnud nimesid: Kiri (DL 34 : Kyri Hinn, TR II .-162 : Kirriwalde), Laul ~ Laulo (DL 19 : Laulo Jann), vahest Leelo (WW 121 : Lelo Ustallo, TR Il 80 : Pawell Lely), Pill (TR Il 70 : Jorges PillenpoickJuba umbes 1530. a. oli raa­mat isikunime koostisosa - Raamatmees (LRH 58 : Gramath­meß) .

Vanadel roomlastel tuntud laste nimetamine nende sünni järg­nevuse põhjal on omane olnud ka muistseile eestlastele. Esimene laps kui Kuldmuna (BA I 148 : Kuldemuna) ja Enik (EU 317)

sai sõnast esimene mitmeid nimesid: Esi (LM 135 : Essy Pep), Esik (DL 58 : Essike Mick), Esmo (küllap enne inimese, siis loo­manimi) ja Edi, Ett (EU 274). Esimesele lapsele lisandusid järg­mised: teine - Tõisto (TR Il 177 : Jurgen Toistoipockvrd. sm toistaa 'korrata') ja tundeavalduslik Teiselemme ~ Tõiselemme  (TR Il 138 : Jacob Toyselimme), edasi: Kolmas (ISD 36, RTV 6). Ürikute Nelies ei lähtu ainult Corneliusest.  Neljanda lapse nimed olid Neljas (LÖ I 17v : Nellies Rebben), Nelis (Püha kiri­kurmt. 1688 : Hagawa Nellis) ja Neljand (püsinud praeguses perekonnanimes). Vähemalt Saaremaal käibisid veel: Viiet (LÖ Il 14 : Fiet Lauripoike, vrd. ka perekonnanime Viies), Kuuet (LÖ I 17 : Oloff Kuett), Seitse ~ Seitso (LÖ I 28, Il 31 : Zeitse, Zeitso). Võib-olla sai seitsmendast lapsest järgmine nimeks Kaheksa (ISD 109 : Piotr Kaksapoiek, Tartumaal 1582. a.). Mitmes laps võis nimeks saada ka Mõni (LM 280 : Meny Mert, vrd. ka kohanime Mõniste), Mondo ~ Mõndo (TR Il 188 : Monto, vrd. mõni, os. mõnda), Mõnik (WB 86 : Monyk, vrd. sm monikko 'mitmus') ja vahest ka Mõnis (P 280: Rade Menis).


II
 Meie esiajaloolised eellased ei pidanud end looduse kuningaks. Looduse osana olid kõik võrdsed. Niisugune käsitus määras vas­tastikuse suhtumuse põhimõtte: nagu mina muile, nii muud minule (ERM 64 jj.). Seetõttu hingejõu uskumust arvestades võis iga looma, taime jne. nimetus isikunimeks kujuneda. Muinasusundi­listel kujutelmadel oli aga veel teinegi suhe loodusega. Nagu vaheldus aeg ja kõik elav, nagu talvele järgnes elustav kevad, nii võis ka inimlik elu pärast surma uuesti tekkida lindude, loo­made, taimede, putukate jne. kaudu (GEV I 348).

Sellel, et linnunimetused on loomariigi alalt eesti muistses isikunimestikus kõige jõulisemalt esindatud, oli mütoloogiliseit sügav põhjus. Lindude uue elu sündimine munast oli muu elava looduse tekkega võrreldes silmsi nähtavam. Ei olnudki siis muist­sele kujutelmale lausa fantaasia, kui rahvalaulik pani sinisirje või pühapürje linnukese kuldkollases põõsas munadest ka päikese, kuu ja tähe välja hauduma. Tuntud «Tähe mõrsja» laulus sünhib Salme-neiu kanast. Eriti mõistatuslikult mõjusid esiajaloolisele inimesele lindude ränded. See nähtus põhjustas ühelt poolt usku­muse, et linnud on surnud inimeste hinged, teiselt poolt peeti neid vahendajaks siin- ja sealpoolse vahel (LOW). Muistse inimese asustused tekkisid eeskätt veekogude läheduses, nende kaldail (vrd. eespool isikunime Kallas), seetõttu oli siis sõna veevili (käi­bis ka isikunimi Vedenvilja ~ Veevili) veelindude ja kalade tõttu elatuslikult oluline mõiste. Sellega seletubki järgnevas esituses veelindude nimetustel põhinevate muistsete isikunimede rohkus (vrd. ka Mäger, M., Eesti linnunimetused. Tallinn, 1967).

Aotar (TR II 221 : Achetar Andreas; aotar aotütar 'ööbik'), Aul (LGU I 62 : Aule), Habakas (LM 238 : Habbakasz; 'hara­kas'), Harak(as) (DL 150 : Harrack, WW 134 : Hanno Harakan­son), Haugas (NKA 10 :  Hawckass), Huik (NKL 140 : Hwyck), Huuk (WW 199 : Nano Hukensoene), Jous (LÖ I 26 : Tonnies Jouß; vrd. sm joutsen 'luik', Wied.: jõudsin), Kagar (TR II 18 : Kaghare Marten), Kagi (UB III 22 : Cake Osilianus), Kajak( as) (LGU II 364 : Kayag), Kaul (WW 181 : Aßo Kaulapoick), Kaur (WW 134: Mick Kauripoick), Kiiv (AE II 210 : Kiw son And­res), Kiivit (JHV 29 : Kiffit), Kirr (RTV 5), Kotkas (LÖ I 6v : Thomas Kotkas), Kudres (WW 190 : Lauri Kudrißon), Kull (TR II 68 : Hansz Kullenszoen), Kurg (TR II 98) : Simon Kurke poyke), Kõll (TR II 202 : Arndt Kellipoij), ? Kärr (TR II 137 : Jan Kerrepoick), Luik (Bfl. II 120 : Luyke Hanss), Luit (LM 30 : KaItze Luyt), Lõo (DL 150 : Leo Matt), Lõivo (TR II 137 : Jurgen Leiwe), Lõoke (TR II 223 : Henrich Leoken), Meeva (LRH 55 : Mewa, TR II 81 : Peter Mewe; van. kirjakeeles mee­vikene 'tuvi'), Mehik (TR I 13 : Meyke, JHV 9 : Meyk), Melekas (JHV 4 : Melekes), Metso (NKL 138 : Marth metzwpoyck, P 26 : Meco; vrd. DLK 193), Part ~ Parts (NKL 139 : Jurge pardipoyck, LM 41 : Partze Jane), Pillik (WW 200 : Perth Pillicopoick), Puuts (P 120 : Pudz), Päll (LM 122 : Pell, Wied.: Päll), Püü (TR II 48 : Tonnies Pui), Rääk (LRH 58 : Reck), Siisike (WW 134 : Mart Tzizikanßon), Sirk (TR II 93 : Mattis Syrck), Sisa (LRH 56 : Sissa), Sorsa (TA 31 : Sorse), Sorts (lUV 5 : Sorcz), Tigane (LM 140 : Tiggan Mick), Tiir (NKA 181a : Michel Tihr), Till (KK 33 : Tyll), Urik (TR I 10 : Vricke), Vesik (LPO 171 : Weszecke), Vesil (LRH 56 : Vesilo), Värvo (DL 134 : Werwo Luelle), ? Ähn (IHJ 603 : Ehn), Änn (vrd. EU 216 : Änniste).

Kui linnud põhjustasid mütoloogilisi uskumusi oma lahkumise ja taastulekuga, siis sedasama tegid putukad talvise tardumise ja kevadise ärkamisega. Muinasusundilisse arusaama kuulus hinge­looma (elulutika, ihulinnu) kujutelm. See võis inimesest irduda magamise ajal suu kaudu liblika, mesilase, kärbse, parmu, sitika või muu putuka, aga ka hiire (vt. allpool) näol. Hing võis aga mitte ainult irduda kehast, vaid siirduda ka teise kehasse (ERM 53 jj.). Eelnev seletabki, miks muistsete isikunimede koostises esi­nes rohkesti putukanimetusi, nagu: Hämalane (KK 20 : Hemme­len), Härmik (TR II 176 : Hermick Soye; 'ämblik'), Kilk (WW 150 : Marth Kilck), Kirp (TR II 242 : Kirp Jan), Koik (LRH 56 : Coyko; 'koi'), Kuklane (LM 136 : Kucklan Kussma; 'sipel­gas'), 'Kärblane (WW 195 : Symon Kerblaßepoick), Libles (P 200: Lieblese En; 'liblikas'), Liblik (TR II 124 : Hansen Leblich) , Lutikas (WW 146 : Lutick), Mehine (WB 17 : Mechin; 'mesilane')" Mesilane (TR II 17 : Jurgen Messilen), Sadajalg (EL 592; 'sati­kas'), Sitikas (KK 27 : Niclas Setteke, P 279 : Reyn Sityk), Sääsk (TR' II 272 : Tonno Zaeski), Täi (P 207 : Teya Mady, TR II 151 : Andreas Tey). Hingeloomaks võis olla ka kaan (RTV 6 : Mik Kanipoik) .

Kõige ilmekamalt väljendub siirdhinge kujutelm maakultuses. Juba oma surmava mürgiga, talveti elutuks tardumisega ja kesta­ajamisega osutasid maod saladuslikule jõule ning sundisid endas nägema surnute hingi. Seetõttu peeti ja austati taludes maja- ehk kodumadusid (ERM 62-63). O. W. Masing kinnitab neid kodu­paigas lapsena oma silmaga näinud olevat. Isikunimedes kajastub maokultus järgmiselt: Küü ~ Küi (LRH 53 : Kuy), Siug (TR I 22; Syueke), Tõrvas (TR II 18 : Mathias Torwatz imm dorpe Tor­waz; vrd. EL 626 : Toruestæræ; 'mustmadu'), Uss (TR II 95 : Jurg Vsche) ja Kett ~ Keto (BA I 154 : Henni filius Kettin, WW 184 : Kette Caupißon, NKL 103 : Bartoll kettopoyk; DLK 7 : kett, am. ketu 'mao kest').

Loomadest on kõige enam uskumuslikke kujutelmi karu ja hundi suhtes. Neissegi võis surnu hing siirduda (vrd. Viru ranni­kul toonehunt, vaimuhunt; ERM 61-62). Ka oli nende kohta käi­bel eufemistlikke nimetusi, nagu mõnevõrra ilmneb ka järgnevas loetelus.

Hiir (TR II 197 : Hir), Hirv ~ Irvo (LM 102 : Jrwo Simon, ED 71), Hunt (TR II 203 : Hunte Heim ), Hurt (LRH 56 : Hurti), Härg (JHV 40 : Himik Herkenperre), Ilves (P 224 : Ilwes), Jänes (TR Il 225: Peter Jennis), Kahr ~,Karo ~ Karu (TR II 243 : Jur­gen Kahr, Koeru kirikurmt. 1728 : Otza Kahr, LM 38 : Karo Henno), Kass (LÖ I 12v : Matt Kaß, 16v : Kaßi Laes), Kits (LM 126 : Kitz), Kärk (LM 14 : Rame Kerck, 36 : Pyszost Kerck; 'kärp'), Koer (ED 189), Laijalg (TR II 221 : Symon Lajalkupoick; karu eufemism), Majas ~ Majajas (BA I 153 : Mayasenturre, LOU I 192 : Mayenoyta, Mayegenoyta; majas ~ majajas 'kobras' + turve, hoid, vrd. TR II 72 : Karethurre 'karjaturve'), Naarits (RTV 4 : Naric), Nirk (LPO 170, 171 : Nirck, Nyrkenn), Otso (LM 272 : Otzo Sim; SKES II 420 : 'karu'), Ott (JHV 32 : Oten wyff = naine; WW 137 : Ottj; 'karu'), Põder (TR II 108 : Mathias Pod­dera poyck), Põrsas (LÖ I 34 : Pörsa Laes), Päts (TA 40 : Petse; 'karu'), Rebane (WW 199 : Rebbene, LPO 171 : Rebene Metsz), Saarmas (JHV 21 : Hante Sarma), Siil (TR II 251 : Jurgen Syle­poyck), Sakk (WW 152 : Ssock Jurgenßon), Susi (LRH 55 : Sussi), Tarvas (WW 150 : Tarva Andres, 149 : Tarwaste Nano), Udras (ISD 110 ; Jurgi Utrapoik; 'saarmas').

Kalanimetustest on kujundatud näiteks järgmised isikunimed: Ahn (TR II 245 : Achna Jurgenn), Havi (LRH 56 : Auy), Havike (DL 102 : Hawiken), Iher (TR II 23 : Hans Jerepoikh), Kiisk (P 196 : Kiszka), Kiiss (LRH 57 : Kisse; TR II 14 : Olaf Kysze­poyke), Luts ~ Lutso (TR II 121 : Merten Lutzenpoick, WW 188 : Tito Lutzonpoick), Merihärg (KK 4 : Merherke, LM 66 : Cubias. Meri Herck), Muks (LRH 56 : Mux; 'väike ahven'), Räim (TR II 244 : Reime poicke Jack), Silk (LM 107 : Silke Bix), Säinas­ (RTV 8 : Mik Seinis), Särg (EU 281), Särjes (TA 83 : Seryes), Vimb (PL 7 : Wimba Wilhelm).

Faunaga võrreldes on floora arvuliselt vähem muistseid isiku­nimesid andnud. Seejuures ei olnud aga taimede hingejõu hinda­mine vähema tähtsusega. Nende vili andis toitu, aga ka ravimeid. Meenutatagu ravimi varasemat terminit rohi. Peale praktilise rakenduse pakkus taimestik animistliku elukäsitusega inimesele­ aga olulist ainest usundilistele kujutelmadele.

Loodusliku eksistentsi põhilisi mõisteid on kasvamine, kasv, murdeis ka kasu. Kasvamise jõud tuleb eriti ilmekalt esile üheaas­taste taimede juures, aga ka üldse taimestikul noorte kasvude näol. On arusaadav, et kasv-sõna jõudis muiste kujuneda ka isikunimeks, vrd. Kasv ~ Kasvu ~ Kaso (WW 118 : Mick Caße­ poick, vrd ka kohanime Kasuvere, vt. EU 288), Kasvand (WW' 158 : Casvande Andres) ja sufiksiga -ma Kasvama (TR II 222 : Mats Kassamapoick), Kettunen järeldab õigesti, et Taani hinda­misraamatu kohanime Kazwald taga peitub isikunimi Kasuvalta

(EU 96), nüüdses keeles Kasvuvõim, millega rööbitub otseselt kohanimi Kaszevaim (PTK 59).

Puna päikesel, puuviljadel, marjadel ja verel (vrd. SKES III 640-641) kõneles esiajaloolisele inimesele elujõust, eluvaimust. Liivimaa kroonikas mainitud linnus Agelinde kandis hiljem nime­Punamäe ja  samasuguseid kohanimesid on teisigi (vt. PTK 188). Ürik annab muistse isikunime Poneme (poick Tonnies; TR II 143), mis on loetav kujul Punama. Nähtavasti isikunimi Poneme= Punama sai Agelinde hilisemaks nimeks, muutudes rahvasuus: Punamäeks. Puna-sõnast tuletus muidki isikunimesid, nagu näi­teks Puna (PTK 188 : Punna Hans) ja Punika (LM 238 : Melf Punika) .

Taimede hingejõudu kujuteldi väljenduvat ka roheluses, halju­ses. Nime kaudu sai inimene sellestki osa: Hali (ISD 105 : Anc ­Halipoik; hali=haljas), Haljak (ISD 42 : Haliak Han), Aljend (rahvaluules) .

Floora alal oli keskseim kogumõiste mets. See võis oma võimsa hingejõuga varju anda vaenuajal, selles asusid jahiloomad, met­salt saadi alet põletades viljakandvat mulda, sealt tuli ka kütus.

Mõistagi pidi nii oluline mõiste isikunimeks kujunema: Metsi (LRH 55), Mets (LPO 171 : Rebene Metsz), vrd. ka Meelemetsa (TR II 127 : Jan Melemetze) ja Metsameel (LGU I 332 : Metsze­mel). Muistsel metsarikkal ajal toimusid rännud peamiselt metsi mööda. Võib-olla ongi (jahi)matkadega seotud nimi Matkus (NKL 104 : Manto matkussipoek; SKES II 337 : matka 'teekond, rän­nak')..

Taimeriigist pärit isikunimesid illustreerivad veel järgmised näited: Ellik (P 223 ; Akiellik, loetav Aki Ellik; Wied.: ellik 'prii­mula'), Härjapea (TM 80 : Heryenpe; ristikhein'), Kask (TK I 26 : Andres Kaske),? Künnapuu (WW 168 : Kunnepe), Lepp (TR II 17 : Mathias Leppepouck), Lill (TR II 133 : Hanta poick Lil), Lillik (TM 3 : Nicolaus Lilige), Mesik (WB 38 : Johannes Mesi­ke), Nagras (TR I 33 : Nakras; 'naeris'), Nisu (TR II 51 : Nisse Matties soene; vrd. PTK 158), Pihel (TR I 53 : Bichel), Pärn (TR II 221-222 : Jurck Pernepoick, P 281 : Tytt Pernapoik; vrd. ka LPO 171), Tamm (LM 218-219 : Pulle pepel poeg Tamme, 220 : Soge Tamme, Wied.: Tamm, om. Tammu), Tillak (LM 214 : Tillack; tillakas 'mingi mari'), Õunapuu (EU 164).

Metallinimetustest on nimena rakendatud: Hõbedik (TR II 136 ; Hoppedickopere), Kuld (TR II 119 : Miko Kulde; vt. ka EL 340, 457) ja Raud (P 25 : Raudy Tenis, 278 : Reyn Rautha), mineraalidest Kivi (LM 286 : Kiwj Henno) ja Räni (P 273 : Reni Reikas, vrd. ka EIN 45).

Geograafiliste mõistete kasutamist osutavad: Aas (WW 198 : Jkade Asasone), Allik ~ Hallik (WW 131 : Marcus Allikapoick, 195 : Hallika Mattisßon), Harjo (WW 177 : Hario; vrd. hari, om. harja mäel, lainel jne. ja sm harju 'mäeseljandik'), Kallas (LM 129 : Koygull Kallasz, 203 : Moysa Kallasz), Liivak (P 107 : Liwak), Kosk (PL 5 : Kosken Mehle, sellel poeg Kosse), Kõnd (lSD 156 : Kendo; EU 211), Mägi (TM 69 : Meghe), Nõmm (PL 22 : Nem Ottekem), Padu (lSD 33 : Kako Pado) , Palu (LGU I 647 : Pallenpoy). Salm (EU 221-222; vrd. ka rahvaluules Salme ~ Salmi, Wied.: salme 'väin'), Salo (LÖ I 18 v : Sallo Andres, tähendus 'saar').

Muudest loodusnähtustest kajastuvad muistseis isikunimedes: Agu ~ Ago (PL 62 : Aggo Mart; ka rahvaluules), Aovalge (TM 11 : Nicolaus Agewalke), Härm (TR II 176 : Jacob Hermepoick), Kaho (LÖ I 34 : Kaho Hannß), Koit (TR II 249: Bartolt Koyto­poyck), Kuuvalge ~ Kuuvalo (TA 39 : Kuvalke, P 289 : An Ku­wallo), Kõu (LRH 55 : Keuenpoicke, WW 198 : Tomas Koweson), Päe (TR II 47 : Pee Puchkam), Päev (TR II 74 : Marten Pewe), Päivuke (TR II 81 : Peiegge, rahvaluules Päivikene; päivükkäinen > päikene), Päike (LGU II 273 : Jakob Peyke), Sügis ~ Süks (LM 38 : Syxi Matz), Talv ~ Tali (TR I 72 : Talui Jani), Tuli (TR II 311 : Pepe Thomas Tulle poyck), Tuleleek (JHV 47 : Tul­leleke), Tõugo (WW 131 : Meus Teucko; vrd. sm touonteko 'kevad­külv'; meil tõug, om. tõu, vrd. tõuvili), Täht (WW 126 : Mattias Theheßon), Utso (DL 138 : Utzo Andres, P 21 : Utczo Mick; Wied.: udzu 'uduvihm'), Valo (LM 208 : Wallo Mattes), Ütsi (LRH 54 : Vdsy; lõunaeesti üdsi 'süsi').

Muinasusundiliste kujutelmade järgi sisaldasid loomadel-lin­dudel ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad jne., tai­medel koor, iva, pung, mari, vili, metallidel ja mineraalidel killud. Nende söömise või vastavalt kandmise kaudu omandati olendi või eseme hingejõudu. Hilisem ehtimine ongi selle kauge uskumuse pärand (ERM 72-73). See pars pro toto kajastub ka meie muist­sete isikunimede koostises: Hurm (LM 142 :  Hurmi; Wied.: hurm, om. hurma 'kala uim'), Idu ~ Ido (OfP 32 : Yto), Iva ~ Ivo (TR II 287 : Ivo Lull, PTK 38 : Iwa Adami Mert), Kild (TR II 170 : KiIto Peter), Kimp (LÖ II 23v : Kimpo Simon), Mari (DL 71 : Mari Jahn), Niin (TR II 207 : Nien Pernow), Puhke ~ Puhkem (TR II 47 : Pee Puchkam; puhke, om. puhkme 'pung'), Pung (LRH 55 : Punck), Raasik (EIN 44 : Rasick, vrd. raasike), Sarv (ED 268 ja 270), Sarvik (LRH 55 : Sarwick), Tiib (TR II 177 : Tiep Morden tho Jegelech), Tiivando (P 162 : Tywando), Tõru (WW 200 : Thorro), Vili (AE I 150 : Vyly), Võsu  ~ Võso (LM 199 : Wesso Rein).

Käesolevas ülevaates esitatud muistseist isikunimedest elavad nüüdses nimepruugis vähesed edasi eesnimedena. Paljudest said aga juba esiajaloolisel ajal kohanimed, ajaloolisel ajal koha­nimedeks muutumine jätkus, eriti aga kujunesid neist lisanimed (patronüümidena) ja viimaseist suurel hulgal XIX sajandi teisel ja kolmandal kümnendil perekonnanimed. Seega on need kauge mineviku pärand olevikule ja tulevikule ajast aega.



KIRJANDUST

ACR = Nottbeck, E. Die alte Chriminalchronik Revals. Reval, 1884. 150 S.AE I, II = Johansen, P. Analecta estonica I. – “Ajalooline ajakiri”, 1930, lk. 145-154; Analecta estonica II, lk 207-215.Bfl. I, II = Est- und Livländisce Brieflade. Hrsg. von Dr. F. G. v. Bunge und Baron R. v. Toll.Erster Theil. Erster Band. Reval, 1856. XIV + 884 S.; II – Zweite Abteilung. Erster Band. Reval, 1861. 1076 S.DEB = Nottbeck, E. Das drittälteste Erbebuch der Stadt Reval (1383-1458). Reval, 1892. XX + 364 S.DKM = Kettunen, L. Descendenttis-äännehistoriallinen katsaus Keski-Skandinavian metsäsuomalaisten kieleen. Helsinki, 1909. V + 150 s.DL = Das Dorpater Land 1624/27. Hrsg. O. Roslavlev. Wolfratshausen-Waldram, 1965. 202 S + 1K. (Hefte zur Landeskunde Estlands. Heft I.)DLK = Mägiste, J. oi-, ei-deminutiivid läänemeresoome keelis. Läänemeresoome nominaaltuletus I. Tartu, 1928. X + 296 lk.EAL = Eesti NSV ajaloo lugemik I. Tallinn, 1960. 476 lk.EIN = Mägiste, J. Eestipäraseid isikunimesid, Tartu, 1929. 53 lk.EL = Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen, Reval, 1933. VIII +1008 S.EMI = Roos, E. Eesti meel-ainesega muistsed isikunimed. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 17 1971. Tallinn, 1971, lk 77-97.ERM = Loorits, O. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tartu, 1932. 110 lk.EU = Kettunen, L. Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen. Helsinki, 1955. XXIV + 437 S.EVM = Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund 1949. XVI + 591 S. IHJ = Palli, H. Eesti isikunimedest Harju- ja Järvamaal XVI sajandil. – “Keel ja Kirjandus”, 1959, lk 593-608.ISD = Inventar der Starostei Dorpat im Jahre 1582. Ärakiri Kirjandusmuuseumis Tartus.ISKH I, II = Koski, M. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue. Semanttinen tutkimus I. Turku,1967. 238 s.; II = Turku, 1970. 256 s.JHV = Vanem Tallinna Jaani haigemaja vakuraamat 1435-1507. Toim. Dr. phil. P. Johansen. Tallinn, 1925. XIX + 92 lk. KK = Keila kirikuvöörmündrite arveraamat 1472-1553. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1926. XXVII + 64 lk.LGU I, II = Livländisce Güterurkunder. Bd. I. Hrsg. von H. v. Bruiningk und N. Busch. Riga,1908. XL + 788 S. Bd II, Hrsg. von Dr. H. v. Bruiningk. Riga, 1923, XXIII + IV + 923 S.LH = Heinrich von Lettland. Livländische Chronik. Neu übersetzt von Albert Bauer, Darmstadt,1959. XXXVI + 354 S.LM = Liivimaa 1638. a. maarevisjon. Eesti asustusala I. Kaguosa. Tartu, 1941. XXIV + 354 lk. + 1 kart.LOVV = Loorits, O. Lind – Eesti omakultuuri ja vaimsuse vapp – “Varamu”, 1938, lk. 343-357.LPO = Stackelberg, F. Der Landbesitz im Kreise Pernau zur Ordenszeit. – Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau. Achter Band. Pernau, 1926, S. 143-282.LRH = Johansen, P. Bruchstücke des Landbuches der Ordenmeister für Rujen und Helmet. – Beiträge zur Kunde Estlands. 21. Bd. Tallinn, 1937-1938, S. 43-61.Lö I, II = Landbuch von Öezell Anno 1617; II = Lanbuch von Öezell Anno 1618 biß 1619. Originaal Kopenhaagenis Taani Riigiarhiivis, koopia L. Tiigi valduses.NA = Süvalepp, A. Narva ajalugu I. Narva, 1936. 340 lk.NKA = Niguliste kiriku eestseisjate arveraamat 1603-1687. Kasutatud koopiat.NKL = Saareste, A. 400-a. vanune keeleline leid Eestis. – “Eesti Keel”, 1923, lk. 97-104, 136- 149.OfP = Stoebke, D.-E. Die alten ostseefinnischen Personennamen im Rahmen einen urfinnischen Namensystems. Hamburg, 1964. 181 S.P = Polska XVI wieku pod względen geograficzno-statystycznym. Tom XIII. Inflanty. Część I.   Wyd. J. Jakubowski i J. Kordzikowski. Warszawa, 1915. XI + 360 s.PL = Das Pernauer Land 1624. Hrsg. O. Roslavlev. Wolfratshausen-Waldram, 1967. 104 S. + 1K. (Hefte zur Landeskunde Estlands, Heft 2.)PN = Forsman, A. V. Tutkimuksia Suomen kansan persoonallisen nimistön alalla I. Helsinki, 1894. VIII + 253 s.PNL = Kiparsky, V. Ostseefinnische Personennamen aus lettländischen Sammlungen. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1936. Tartu, 1938, lk. 245-259.PTK = Pall, V. Põhja-Tartumaa kohanimed I. Tallinn, 1969, 316 lk. RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv.RTV = Eisen, M. J. Risti- ja sugunimed Tartu- ja Võru maakonnas a. 1852 – “Eesti Keel”, 1923, lk. 4-10.SKES I-IV = Toivonen, Y. H. Suomen kielen etymologinen sanakirja I. Helsinki 1955; Toivonen, Y. H., Itkonen, E., Joki, A. J. Suomen kielen etymologinen sanakirja II. Helsinki, 1958; Itkonen, E., Joki, A. J., Suomen kielen etymologinen sanakirja III. Helsinki, 1962; Itkonen, E., Joki, A. J. Suomen kielen etymologinen sanakirja IV. Helsinki, 1969, XXVI + 1256 s.SSRE = Setälä, E. N. Soome sugu rahvaste eelajalugu. Tartu, 1932. 68 lk.TA = Tallinna vanimad linna arveraamatud 1363-1374. Toim O. Greiffenhagen. Tallinn, 1927. 116 lk.TK I, II = Tallinna kodanikkuderaamat 1409-1624. Toim. O. Greiffenhagen. Tallinn, 1932. XV + 175 lk.; Tallinna kodanikkuderaamat 1624-1690 ühes jätkuga kuni 1710-ni. Toim. G. Adelheim. Tallinn, 1933. XIII + 190 lk. TM = Tallinna märkmeraamatud 1333-1374. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1935. LIV + 120 lk.TR I, II = Katkendid Tallinna esimestest turberaamatutest 1365-1458. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1929. XL + 96 lk.; II = Tallinna turberaamat 1515-1626. I osa: tekst. Toim. N. Essen, P. Johansen. Tallinn 1939. 328 lk.TÕA = Johansen, P. Tallinna kesaja õllekandjate ajaloost. – “Ajalooline Ajakiri”, 1926, lk. 91-100.UB = Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Begründet von F. G. v. Bunge. Band I-XII. Riga, Moskau, 1853-1910. 7974 S.UB (2) = Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch. Zweite Abteilung. Band 3. Hrsg. von L. Arbusow. Riga, Moskau, 1914. VIII + 827 S.ZEB = Nottbeck, E. Das zweitälteste Erbebuch der Stadt Reval (1360-1383). Reval, 1890. 156 S.WB = Arbusow, L. Das älteste Wittscopbuch der Stadt Reval (1312-1360). Reval, 1888. XII + 24 lk. Wied. = Wiedemann, F. J. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk. Tallinn, 1973. XII lk. + 1406 vg. + CLXII lk.WW = Stackelberg, F. Das älteste Wackenbuch der Wiek. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1927. Tartu, 1929, lk. 78-254.Ilmunud Mart Mägeri koostatud raamatus Keel, mida me uurime. Tallinn, 1976. a, lk 106-119.

Kirjanduse loetelusse on koondatud ka samas kogumikus lk 120-130 ilmunud E. Roosi artikli Eesti muistsed liittüvelised ja tuletuslikud isikunimed” viited.