Esivanemad on öelnud, et pulm on inimese elu tähtsaim syndmus. Alles abielludes algab päris elu. Seejuures on pulm justkui kooselu õrnas ja tundlik seeme, millest kasvab välja abieluõnn. See, kas ja kuidas pulma peetakse, milliseid tavasid ja mismoodi järgitakse, kuidas end ylal peetakse, see kõik mõjutab järgenavt elu: loob tervist, õnne, jõukust, yksmeelt ja viljakust.
Pulma tähtsaim tava on pulmapidu ise. Kui noorpaarile head soovivad inimesed tulevad kokku, rõõmustavad ja lõbutsevad, antakse oma vaimujõuga jõudu ja hoogu algavale abielule. Pulmaliste rõõm on noorpaarile õnnistuseks. Seepärast on vanarahvas öelnud, et pulmas tuleb hästi palju hõisata ja trallitada. Pulmakutse vastuvõtmine ja pulma tulek kohustab. Kes pulmas norutab, loob iseendale edaspidiseks kurva elu.
Meie põlised pulmatavad on tõenäoliselt vanad aastatuhandeid. Sarnaseid tavasid järgitakse hõimurahvaste juures ning on järgitud mujalgi. Vanad tavad on paljude põlvede jooksul järgi proovitud ja tõestanud oma häädust.
Pulmatavad pole tyhi kombetäitmine või vaatajatele suunatud etendus. See on yhine loomine. Kuigi aegade jooksul on pinnapealsemaks muutunud inimesed hakanud tavasid naljana võtma või hoopis unustanud, on neil sygav vaimne tähendus ja eesmärk. Kõik pulmatavad on mõeldud yhel või teisel moel noorpaarile abieluõnne looma.
Eesti Kirjandusmuuseumis leidub ainuyksi pulmatavade lyhiylevaateid ja märksõnu tosina arhiivikasti jagu. Pulmatavasid on väga palju. Paikkonniti on need mõnevõrra erinevad. Selles mitmekesisuses võib aga leida yldise ja olulise.
Abielludes lahkub mõrsja oma suguvõsast ning liitub mehe suguvõsaga. Ta lahkub ka piigapõlvest ning astub abielunaiste ja emade hulka. Peiu taas lahkub noorukipõlvest ja asub täismeeste sekka. See hetk, pulm, on suureks yleminekuks mõlemile. Sel muutuse ajal ollakse eriti vastuvõtlik kõigile mõjudele. Samavõrd kui noorpaarile saab sel ajal head luua, saab neid kahjustada halva pilgu, sõna või teoga, olgu tahtsi või kogemata. Näiteks ei või noorpaar enne abielu kehtima hakkamist kellelegi käega tere anda, sest nii antakse ära osa oma õnne.
Pulmategelased
Pulmalised jagunevad saajarahvaks (peiu sugulased ja sõbrad) ning vakarahvaks (mõrjsa sugulased ja sõbrad). Abiellujate suguvõsad kutsuvad yksteist langudeks. Kuigi pulm on noorpaari pärast ja keerleb ymber nende, hoolitsevad toimuva eest siiski erinevad pulmategelased.
Pulma juht on isamees (ka mõõgaisa, saajavanem, raudkäsi jne), kes juhib ja jälgib eelkõige tavade täitmist. Isamees on peiu suguvõsast vanem väärikas abielumees. Isamehe abilised on peiupoisid, kes on vallalised noormehed peiu suguvõsast. Teatud tavasid aitab täita ka isamehe naine – mõõgaema.
Mõrsja poolt juhib pulma kaasanaine, kes on väärikas ja lastega abielunaine. Kaasanaist aitavad pruuttydrukud, kes on tingimata vallalised.
Isamees ja kaasanaine pole pulmakylaliste lõbustamiseks. Kõikvõimalike naljade eest hoolitsevad peiupoisid, pruuttydrukud ja teised.
Olulised tegelased on veel kaasitajad ehk laulikud, keda on mõlemast suguvõsast vähemalt yks. Paljusid tavasid saadavad või isegi kannavad regilaulud. Näiteks mõrsjakoju sisselaskmine või veimevaka avamine toimuvad lauldes. Pulmalaule on väga rohkesti ning need hõlmavad regilaulukogumikes esindusliku osa. Pulmad on olnud regilaulu viimane kants, kus need järjepidevalt oma algses keskkonnas kõlasid.
Väga oluline pulmategelene on ka pillimees, kes loob elava mänguga peorõõmu.
Pulmamõõgad
Pulma ei saa pidada ilma mõõgata. Virumaal on öeldud, et see peab olema kaheteraline mõõk. Kuid kasutatud on ka teistsuguseid. Tava hääbudes isegi puust mõõku.
Pulmamõõk on mõeldud noorpaari ja pulmaliste kaitsmiseks ning kõikvõimaliku halva peletamiseks. Enne teeleasumist ja peatusi tehes piirab peiupoiss või isamees pulmarahva – joostes ymber nende ning lyyes mõõgaga õhku põikriste. Hoonesse sisenedes lyyakse ristid ukse igasse kylge. Enne avamist lyyakse mõõgaga rist veimevakale. Peolauas ja pulmavoodis lyyakse mõõk noorpaari pea kohale. Et täita oma ylesandeid, peab pulmamõõk olema valmistatud sõjariistaks. Vaid selles on piisavalt väge.
Mõrsjakodus
Maarahva pulmapidu on alati kahe otsaga – alates mõrsjakodus ja jätkudes peiu juures.
Saajarahvas eesotsas peiu, isamehe, mõõgaema ja peiupoistega sõidab mõrsjale järele. Mõrsjakoju sisse saamiseks lauldakse ja peetakse läbirääkimisi. Ka pruuti ei saada niisama lihtsalt kätte. Esmalt pakutakse peiule ebamõrsjaid, keda peiupoisid tantsitavad ja naeruga minema saadavad. Sageli on saajarahva naised läinud mõrsjat otsima. Leidnud ta, paneb mõõgaema või ämm talle kaela kodarraha.
Mõrsja on käinud enne saajarahva tulekut pruudisaunas, kus ta on eelneva elu haigustest ja pahedest puhtaks viheldud ja pestud. Istunud lõpuks peiu kõrvale, pannakse talle hypitamiseks sylle väike laps. See annab mõrsjale lasteõnne.
Enne teeleminekut seotakse isamehe, peiu ja peiupoisi õlule vööd või valged rätid. Pruudi pea ja nägu kaetakse valge linaga, et teel olles ei näeks teda halb silm või vaim. Mõrsjale valatakse pähe kaeru, et anda talle viljakust ja elujõudu.
Mõnel pool on enne teele minekut mängitud mõrsja sureteamist. Mõrsja kaasitaja, kaasanaine ja pruuttydrukud seisavad tema ymber ja laulavad tydruku suremisest. Pruut langeb samal ajal ringis yha madalamale, kuni on päris kössis. Seejärel tuleb aga pööre. Rõõmsaks muutunud laul kutsub rõõmu mõrsjat tõusma. Selline rollimäng aitab vallalise põlvega hyvasti jätta ja siseneda naiseikka.
Peiukodus
Jõudnud peiukoju, laotab ämm pruudi sõiduriista ette villase vaiba või kasuka ning kummardab ta ees maani. Vaibale astumine annab pruudile lambaõnne ja muudab ta meele omastele pehmeks. Järgneb noorpaari esimene yhine söömaaeg. Neile antakse yhest taldrikust kolm pala syya, et nad elaksid yksmeeles.
Järgnevad pulma kõige tähtsamad tavad. Piiramise ehk rautamisega võetakse pruut peiu suguvõsa meeste kaitse alla. Isamees, peiu ja peiupoiss käivad kolm korda päripäeva ymber mõrsja ja löövad iga ringi järel ta pea kohal mõõku kokku. Samal ajal laulavad kaasitajad rautamise laulu.
Isamees võtab pruudi peast mõõgaga uju, keerutab seda kolm korda päripäeva pea kohal ning viskab katusele või mujale kõrgele kohale. See annab pruudile tervist ja au.
Nyyd on kord tanutamise käes. Isamees, kaasanaine, ämmad, mõnikord ka peiupoisid ja pruuttydrukud lähevad noorpaariga mõnda kõrvalhoonesse, tavaliselt sauna. Ylejäänud pulmarahvas ei tohi toimuvat näha. Noorpaar istub kõrvuti. Nende ees on leib, liha ja sool, et abielus kunagi toidust puudust ei tuleks. Keegi ei või tanutamise ajal noorpaari vahelt läbi minna, muidu lähevad nad lahku. Mõõgaema, ämm või ema soeb pruudi juukseid ning seab ta pähe tanu, öeldes „mäleta mälu, uneta uni, pea mees meeles!” Mõrsja lykkab tanu maha. Teiselgi katsel lykkab ta tanu maha. Alles kolmandal korral jääb see pähe.
Mõrsjast on saanud abielunaine. Koos tanuga on antud talle kõikide esiemade naisevägi, mis kaitseb nii teda kui syndivaid lapsi. Tanutaja saab olla naine, keda on tanutanud tanutatud naine ja nii edasi. Selline abielunaiste ja emade järjepidevus on koos tanutamisega edasi kandunud sadu või isegi tuhandeid aastaid. Tanutamisväe järjepidevus on meie rahva yks väärtuslikumaid pärandeid. Selle hoidmiseks ja edasikandmiseks tasub abiellujatel vaeva näha ja otsida oma pulma sobiv tanutaja.
Pulmaöö
Esivanemad on pidanud noorpaari pumaööd väga oluliseks. Noorpaar magab majast eemal ning nende pulmavoodit tohivad näha vaid tähtsamad pulmategelased. Aset seades vaadatakse hoolega, et seal poleks kassikarvu ega midagi muud liigset, mis võiks rikkuda abieluõnne. Iga ema kohus olevat õpetada tytrele, et pulmaööl magama heites tuleb rõivaste kõik sõlmed, haagid, lukud ja nööbid laht päästa. Siis saavad ta synnitused kerged. Kuid mõnel pool on noorpaar mehe vööga kokku seotud. Ikka tugeva abielu loomiseks.
Vanad naised on käinud vargsi vaatamas kuidas noorpaar magab, et sellest nende eluõnne ennustada. Magab noorpaar teineteise poole seljaga, lähevad nad varsti lahku. Magavad nad teineteise poole näoga, kuid mitte kaisus, saavad nende suhted jahedad. Hoiavad nad aga teineteist näod vastakuti kaisus, ootab neid õnnelik ja soe kooselu.
Noorpaar äratatakse hommikul laulu ja pillimänguga. Peiupoiss toob neile värske pesuvee ning noorpaar peseb ja kuivatab teineteise nägu. Kui vallaline selle veega nägu peseb, abiellub ta peagi. Kuid pesuvett ei või niisama ära visata. See visatakse õunapuu otsa või valatakse näiteks talu pyhale kivile.
Varem tõid pulmakylalised toidu ja joogi ise kaasa. Pulmad kestsid sageli nädala või kauemgi. Paljusid tavasid saatis raha andmine või kogumine. Pulm pidi panema noorpaari abielule ka majanduslikus mõttes aluse. Nõnda kogutud raha moodustas mõnikord praeguses vääringus mitme aasta keskmise palga suuruse summa. Kingitusi pulma ei toodud, kuid iga perepea lubas edaspidi anda looma või aidata muul moel.
Pulma viimaste tavade seas on veimede jagamine. Veimed on kingitused, mida pruut jagab mehe sugulastele ning pulmategelastele. Sugulaste veimekimbud on koosnenud mitmest esemetest, pillimeestele aga on jagatud vaid paelu. Veimesid on antud talu haldjatelegi: kaevule, ahjule ja mujale.
Abielu vormistamine
Kahjuks pole maausulistel praegu võimalik oma tavade kohaselt sõlmitud abielu pulmas ametlikult vormistada. Kehtiv abieluseadus annab sellise õiguse yksnes võõrsilt tulnud usunditele, kus abielu vormistab riigi poolt heaks kiidetud vaimulik. Meie pulmades pole aga vaimulikul mingit osa ning abielu kehtivaks muutvad tavad toimetavad noorpaari sugulased või sõbrad.
Kysimus on tõsine, sest eestlased on yldiselt kaasajani lugenud abielu alguseks ainuyksi pulma, mitte ametivõimude poolt peale surutud laulatust või muid toiminguid. Märt Raud kirjutab 1915. aastal ilmunud Eesti Kultura IV köites, et „Laulatus ja pulmad olid kaks iseasja. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Pulmad olid rahva silmis palju tähtsamad kui laulatus. Meheks ja naiseks ei teinud laulatus, waid pulmad. Laulatamine ei tee meil tänapäewani weel kedagi meheks ega naeseks, waid pulmad, nii pikad, kui nad ka olgu. Ja pulmades on kõige tähtsam silmapilk tanutamine, mida wana nimega linutamiseks nimetatakse.”
Seega, praegune õiguskorraldus ei väärtusta ega toeta põlisrahva vaimse kultuuripärandi hulka kuuluvaid tavasid.
Maarahva kombel abiellumine võib tunduda keeruline ja raske. Suguvõsadel pole võimalik koguneda koju, kaasitajaid ei jätku igasse pulma ning inimesed ei tea või ei mõista enam põliseid tavasid. Kuna aga abiellutakse kogu eluks ja soovitakse, et kooselu oleks igas mõttes õnnelik, tasub selle nimel kindlasti ka vaeva näha. Peamisi tavasid, mis muudavad abielu kehtivaks, saab järgida igas pulmas. Muid tavasid saab sobitada olemasolevate võimalustega ning vajadusel ka mööndusi teha. Kui suguvõsast ikka tõesti pole võtta vanemat väärikat abielumeest, leiab selle ehk sõprade hulgast.
Rõõm on tõdeda, et aasta-aastalt on siiski yha enam noorpaare, kes soovivad abielluda esivanemate tavasid järgides. Põlise pulma meeleolus valmis käesolev lugugi. Olles kohanud naist, kellega soovin armastuses ja yksmeeles jagada oma ylejäänud elu, abiellusime me leedopäeval oma rahva põlisel kombel.
Huviline leiab pulmatavadest lisateavet kirjandusest. Yks lugemine: Ülo Tedre, Eesti pulm, 1973.
Järgmises loos tuleb juttu leivast, sellega seotud tavadest ja uskumustest.
Ahto Kaasik
Maakodu