Kangelaste kultusest
Kasvatuslikkudel motiividel on hakatud tungivamalt nõudma kangelasi elus ja kirjanduses. Ei teeks raskusi heroiseerida kõige alandavamaid minevikke ega fantaseerida suurest tulevikust. Aga ühes äripäevses ja kitsikus olevikus inimesi petta kirjanduslikkude paraadidega, see oleks tõesti kunst!
Nihukesi väljavaateid pakub tänik kangelaste kultusele? Sajand, milles elame, juba oma vaimult kitsendab üksikute suurte meeste kujunemist. Vägimeelsus ikka ja alati jääb mehelikuks paleuseks, aga ta ei võta enam jumalate, titaanide, kuningate, kalevite, ja tõllude kuju. Elu on muutunud massikunstiks. See on demokratismi tulemus. Kui pind üldiselt tõuseb, siis tipud kaotavad oma majesteetlikkuse. Ühiskonna elupilt kaotab seega palju oma dekoratiivsest esindusest, aga sisult on ta mitmekordselt võitnud. Ikka laiemad kihid tõmmatakse teadliku elu tihkesse ringi.
Alates vanade orje pidavate kreeklastega ja lõpetades möödunud sajandiga, mil pärisorjus kadus, - kõigil neil pikil sajandeil, mil ajalugu ainult kitsast koorekihist jutustab, magas mass udus ning teadmatuses.
Selle pimeda maa ligi rõhutud massi silmaringilt ja kujutlustasemelt ongi usu ning luule pinnale kerkinud sangari kuju ning mõiste. Jumal oli maailma esimene sangar ja tema suguvõsast kas sündisid kuningad või said oma krooni ning trooni selt müstiliselt võimult. Kangelase kuju, võimu ja vägimeelsuse sümbol, sai lugemata miljoneile uskumise ja imetluse esemeks. Ja nad olid seda suuremad ja kuulsamad, mida kaugemasse minevikku nad kuulusid ja mida vähem neist tõesti teati. Ja need vähesed tõsiasjad olid ainult koorekihile kättesaadavad. Rahva kujutluslend oli vaba looma sangareid, nagu ta enesele ihaldas.
Kui vaadelda säilind gravüüre ja maale viimaste sajandite juhtidelt, osutub suurte meeste tuntud biograaf Emil Ludvig, siis on need sangarid üksteise nägu: nad on ehtelt, moelt ning poosilt “kangelased". Napoleon, võib olla, oli esimene suur mees, kes julges teinekord ka loomulikult esineda, ja kui ta oli sunnitud rahvale teatrit tegema, siis ei varjanud ta lähemate ees oma irooniat selle puhul. Ta oli mees, kes tuli alt, oli ise oma esivanem ning tohtis uut aega ja uut moraali esindada, vähem silmakirjalikku kui vana.
Mis Napoleon enesele lubada võis, see on täniku heerosele peaaegu kohuseks. Sest peale, mil ilmasõja mass ja materjal otsustas, sest peale, kui riigivalitsus enamuste parteide otsustada on, sest peale, kui purpur ja kuninglik poos taganema peab mehe ees, kel pole küll esivanemaid, kuid isiklik tublidus, millele demokraatia kõik uksed avab: sest peale ei sobi enam kuidagi tegelase ümber müstilist udu levitada ja elavaist inimesist papist paraadkujusid teha.
Eriti kodumaistes oludes see müstiline mäng on eriti lootusetu. Oleme kõik peopesa peal näha ja iga suurt meest on nähtud kord üsna ebaheroilistes oludes ning temast rändab ringi mõnigi anekdoot. Juba Napoleon lausus poolpahase pilkega: "Pole enam midagi suurt teha. Aleksander võis enese veel Jupitri pojaks kuulutada. Aga kui mina enese täna igavese Isa pojaks nimetaksin, siis iga turunaine naeraks mu välja." Nii lausus Napoleon päeval, mil ta keisriks krooniti.
Täniku sangar, kes tahab tõsise rahvajuhi muljet teha, püüab enese vabastada igasugusest müstilisest piivestikust, ta tahab rahvale mõistetavaks saada oma inimlikkude võimetega. Mäng kroonide, troonide, tiitlite, vappide ja ordenitega on sedakord lõppenud, see ehtekunst isegi sümboolselt ei või olla populaarne.
Moodne tehnika, mis iga sõnumi mõne minuti vältel üle maailma teatavaks teeb ja kus suurem osa tegusid ammu enne kümnel korral läbi on vaieldud, kui nad sünnivad, see on kõik nii suurel kui väikesel elul maha võtnud ta katted ja ehted, miski ei ole enam tundmata ega saladuslik. Maailm on selle tõttu naiivsete inimeste silmis proosalikumaks muutunud, aga ka võrratult ausamaks. Seepärast ongi tänapäev pankrotis vana ja klassiline silmakirjasuse-moraal. Ajaleht valgustab tõsiasjade najal sotsiaalse elupildi. Ja kirjandus tungib sügavamale inimese hingesse.
Sotsiaalne akt tõrjub tagasi muistse oma käe peal santlaagripidava sangari. Kuna kõik kõigele kattesaadav, teotsevad ikka paljud koos, et tegu teha. Kõige võidukam sõda, kõige geniaalsem rahuleping on ikka rohkem hulgast loodud konjunktuuri kui üksiku ande küsimus. Selle uue aja esimeseks tähiseks oli, kui maailmasõja järele hakati püstitama monumente tundmatule sõdurile. Iga rahvas tegi seda ja on seega anonüümset hulka, seda täniku tõelikku sangarit, kõrgemalt austanud kui ühtegi väejuhti.
Ei maksa imetleda, kui täniku ihades valitseb määratu segadus, küll on aga neil, kes kaugemale näevad, kohus mõistetesse selgitust tuua. Ei saa ühel ja samal ajal olla demokraat ning nõuda kõiki valitsevaid ja käskivaid sangareid, mis praegu võimalik ainult - diktatuuri näol. Pole aus teoreetiliselt nõuda kunsti rahva sekka viimist, aga sealsamas seda rahvast "galeriiks" sõimata, kui ta koorekihi maitsetes loodud kirjandusest midagi teada ei taha. Ei saa nõuda kirjanduselt "elulähidust" ja "he roismi" korraga, sest elu labidalt vaadates näeme sangarite asemel ainult inimesi, ajaloo asemel äripäeva.
Muistne sangar kuulub operetti, nagu sinna kuuluvad ka muistsed jumalad. Aga tubli mees teeb ka tänapäev oma teo, kui oma ande järele õige koha leiab sotsiaalses aktis. Suure mehe suur tegu üksi ei lunasta enam kedagi. Kui iga mees oma väikse ülesande ausalt sooritab, on maailm tõesti edasi saanud ja inimkonna käekäik paranenud.
Paraadvormis sangar variseb, kuid vägimeelsus peab muutuma rahva üldvaraks. See pole ainult sotsiaalse, see on ka religioosse elu tendents, kitsamas mõttes. Kui tänapäev üldse mingi uue usundi tekkimine võimalik, siis on see seda kergemalt teostatav, mida vähem temas on teoloogiat, apologeetikat ja poleemikat. Üldiselt peetakse seda edu tunnuseks, et inimkond tendentsi ilmutab paljujumala-pidamisest üle minema ühejumala-pidamisele. Aga veel parem on, kui see ükski jumal kaoks, see viimne "nikerdatud kuju," ning jääks siis püsima puhas ning puutumatu kõrgema vaimsuse mõiste, läbistades looduse ja ajaloo. . .
Sangari asemele sotsiaalne vägimeelsus, jumala asemele jumaluse tunne igas üksikus, sest kõik, mis kuju võtab ja kehastub, on orjalik. Absoluutne on ainult idee ja produktiivne, kui ta meis elab. See asetab heroismile kirjanduseski hoopis teised nõuded, kui seda tavalikult osatakse näha.
Hugo Raudsepp