Maavalla Koja pressiteade

Maavalla Koda pidas Tartus Esinduskogu

Eile, pühapäeval, 7. detsembril toimus Tartus Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja korraline Esinduskogu. Kuulati ära Koja aastaaruanne, toimetati valimised ning arutati pakilisi küsimusi.

Maavalla Koja vanemana jätkab Andres Heinapuu ja kirjutajana Ahto Kaasik, mõlemad Härjapea Kojast. Vardjaks valiti Elo Liiv Maausuliste Saarepealse Kojast. Elo Liiv on seni osalenud kirjutajana Saarepealse Koja juhtimises ning kaitseb lähipäevil Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi loodususundite kultusvahenditest.

Lisaks tavapärasele tegevusele on Maavalla Koda tänavu korraldanud Eesti aborigeensete loomatõugudega ehk maatõugudega, tegelevate ühenduste koostööd ning hiite ülevaatuse prooviaastat. Hiite ülevaatus tegeleb maarahva ajalooliste pühapaikadega.

Esinduskogu arutas pikemalt hiite uurimise ja kaitsega seotud küsimusi. Tõdeti, et paljud pühapaigad on halvemas olukorras, kui osati oodata. Suurem osa tänavu üle vaadatud hiitest on hõivatud kõrvalisest inimtegevusest. Paljusid hiisi on lõhutud pinnasetöödega. Kannatada on saanud isegi mõningad riikliku kaitse all olevad hiied. Samas on märgata kasvava majandustegevuse survet hiiekohtadele, mille markantseimaks näiteks on Kehtna vallavalitsuse plaan rajada Paluküla Hiiemäele ja selle kõrvale puhke- ja spordikeskus.

Leiti, et hiite üldise olukorra parandamiseks oleks vaja tunduvalt tõsta avalikkuse teadlikkust pärimuslikest pühakohtadest. Samuti on tarvis suurendada Eesti riigi huvitatust tema territooriumil olevate põliste pühakohtade uurimise ja hoidmise suhtes.

Esinduskogu võttis hiite olukorrale tähelepanu pööramiseks vastu avaliku pöördumise.

Lugupidamisega

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja

avaldus

Hiite kaitsest

Viimasel ajal on sagenenud häirivad juhtumid, kus maarahva ajaloolised  pühapaigad tuuakse ohvriks majanduslikele huvidele. Täna on pööratud paljude inimeste pilgud ja mõtted murelikult Rapla kihelkonna Paluküla Hiiemäele. Kohalik omavalitsus langetab seal metsa ja kavandab suurejoonelise puhke- ja spordikeskuse ehitust. Saamahimu kihutab inimesi langetama hiiepuid. Hoolimata sellestki, et mägi kuulub looduskaitse alla. Isegi muinsuskaitse ei aita.

Me ei ole veel kaotanud oma põliseid pühapaikasid. Oma juuri otsides võib meie rahvas jätkata aastatuhandete vanust traditsiooni. See on hindamatu aare, mida ei saa raha eest ja mille taasloomiseks kulub sajandeid. Seetõttu on Eestis süvenevad püüdlused teha hiiekohad rahaks lühinägelikud ja kultuurivõõrad.

Austusest kristliku kultuuripärandi vastu hoiame kristlikke pühakohti ning kulutame sadu miljoneid kroone maksumaksjate raha nende restaureerimiseks, renoveerimiseks ja eksponeerimiseks. Kuid on ka maarahva kultuuripärand ja põlised pühakohad. Peaksime hoidma ka neid, pidades ühtlasi silmas põlisest pärimusest tingitud erisusi. Kirikuhoone hoidmine tähendab selle remontimist. Hiie hoidmine tähendab hiies kasvavate puude ja põõsaste rahule jätmist. Kui kirik on valmis lõppsaadus, siis hiis on kohalike looduslike tingimuste järgi elav ja arenev kooslus.

Kristlikke tavasid austades ei raja me Niguliste kirikusse baari ega ööklubi, kuigi see võiks olla majanduslikult vägagi tulus. Miks siis langetatakse hiitest puid ja ehitatakse sinna mobiilimaste, maanteid, suusatõstukeid, ratsa-ja suusaradu?

On paratamatu, et argistes asjades juhib meie valikuid materialistlik kasuprintsiip. Kuid hiis on püha. Hiiest ei saa koguda kroone ja dollareid, ilma, et ei tallataks esivanemate luudel ja igipõlistel väärtustel.

Saabumas on jõulud, mil maarahvas tähistab ühe aastaringi lõppu ja teise algust. Pühad on hea aeg vaadata endasse ja leida meeles rahu, võtta endale aega, et minna mõttes koos kümnete kadunud põlvedega hiide. Meil on vaja koguda hingejõudu, et jaksaksime argipäeval peatada masinad ja saed pühade hiite piiril.

Hiis vajab rahu ja vaikust. Anname hiitele aega ja laseme hiiepuudel kasvada, et meie lapselastel oleks varjulisi hiiesalusid, kuhu minna hingejõudu koguma.

Eestis on teada üle 500 ajaloolise hiiekoha ja paar tuhat üksikut püha puud, allikat ja kivi. Iga üks neist on kordumatu ja meie kultuurile hindamatu väärtusega. Vaid riigi ja üldsuse elav huvi ja kaasabi aitab neid säästa nii surnutele ja elavatele kui järeltulevatele põlvedele.

On aeg tunnistada hiied ametlikult pühakohtadeks ja luua toimiv hiite kaitsesüsteem.

Tartus, 7. jõulukuud 10216 (2003)

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja Esinduskogu