[text]

Täna on

Sellal, kui eesti rahvas eile kas rõõmuga, murelikult või suisa kirudes Vabariigi aastapäeva pidas, möödus Lõuna-Aafrika Gana ja Gwi põlisrahvail hoopis teistlaadne tähtpäev. 44 aastat sai täis Kesk-Kalahari kaitseala rajamisest, kust pea kõik põlised kõrbeelanikud küüditati. Nüüd nõuavad bushmanideks sõimatud (jah, see üldkasutatav nimetus on tegelikult sõimunimi) põlisrahvad endale rahvusvahelist toetust ja õigust ükskord ometi esiisade maale tagasi pöörduda.

Nagu põlisrahvad ise räägivad, tunnevad nad end oma põlismaal sõltumatuina ja oskavad leida igpäevast toitu. Uus “kodu” on aga aastakümneid hiljemgi võõraks jäänud ja teha pole loodusrahvail seal midagi. Valitsevad lausjoomine ja pidev pidutsemine. Rahva meel on nüriks jäänud.

Põlisrahvaste uusasulais on suremus oluliselt kõrgem, kui omal ajal kõrbes. Mõnel päeval sureb 3-5 inimest. Kõrbes taolist ei juhtunud, hoolimata, et seal polnud kliinikuid ega arste. Põlisrahva esindajate sõnul polnud nende järgi vajadustki: nii hea oli inimeste tervis tollal. Ainsaks võimaluseks rahvana ellu jääda peavad põliselanikud kõrbesse tagasiminekut. Selleks tuleb rahvusvahelist kampaaniat üha käigus hoida.

Kesk-Kalahari kaitseala rajati 24. veebruaril 1961 “kaitsmaks ürgloodust ja väärismaad küttide-korilaste traditsioonilise maakasutuse jaoks”. Paraku otsustas Botswana valitsus viimasedki ganad, gwid ja bakgalagadid kõrbest minema toimetada. Aega läks, aga vahemikus 1997-2002 lahkus kõrbest tõepoolest viimnegi põliselanik. Üle 200 bushmani on praegu valitsuse kohtusse kaevanud, nõudes õigust oma maale tagasi pöörduda.

Roheline Värav