[text]

Täna on

Olgu tegemist yksiku pyha puu või hiiemetsaga – puud, põõsast ega oksa ei tohtinud vigastada, kirjutab ajaleht Põhjarannik. Pyhas paigas oli keelatud isegi niitmine ja rohu kitkumine ning kariloomi hiide ei lastud. Kui oksad või murdunud puud yles korjati, tuli need samas ladustada või põletada – hiiest polnud lubatud oksakestki ära viia. Eesti riik ei ole veel õppinud pyhapaikasid esivanemate vääriliselt kohtlema.

"Purtse hiiemägi on Ida-Virumaal oma looduse, pinnavormi ja pärimuse poolest yks suurejoonelisemaid pyhapaiku," räägib Maavalla Koja vanem ja hiite riikliku programmi tööryhma liige Ahto Kaasik. "Siin asub kohtunike kyngas, mille otsas olnud varem seitse isteaset, kus meie esivanemad olevat käinud kohut mõistmas. Siin on kalmed ja yhel neist Ukukivi ning selle lähedal endine Ukuallikas, kus käidud ohverdamas, ravimas ja palvetamas. Allikat enam ei ole – nõukogude ajal oli siin mäekyljel piirivalvurite lasketiir ja allikas lasti kahuritega umbe. Siin on hiiemäe pärn ja selle juures ohvrikivi ning mägi ise laskub järsu hiiekaldana merre."

t_Purtse_8.gif

 

 

 

 

Pyha pärn Purtse hiiemäel. Foto Aivar Metsar

Kaasik tunnustab matkaraja hakatusse yles seatud stendi: hiiemäest kui pyhapaigast pole seal vaikides mööda mindud.

"Näiteks Ebavere hiiemäe puhul on täiesti ära unustatud, et tegemist on Eesti yhe võimsama ja tuntuma hiiemäega, ning arengukavades ja projektides räägitakse sellest ainult kui spordikeskusest," toob ta võrdluseks.

Mõis oskas hiit hoida

Matkarada ise ei tee hiiele häda midagi. Ei tee iseenesest häda ka hiiemäele rajatud leinapark. Ainult et parki viiva tee äärde istutatud võõrpuuliigid ei sobi ajaloolisse pyhapaika kohe mitte yks raas ja mingil põhjusel segamini keeratud mäekamara nägemine teeb haiget.

"See ei puuduta ainult meie põliskultuuri, vaid ka kultuuriväärtust – võimalikku arheoloogilist kultuurikihti, mida selline maapinda kujundav tegevus võib hävitada," taunib Kaasik.

Kindlasti ei tohiks Purtse hiiemäele pystitada uusi ehitisi, liine ja trasse; ei tohiks kaevandada pinnast; tuleks vältida maa harimist, eelkõige kyndi, ning sööti jäetud maad tuleks nõnda jättagi – et selle paiga looduslik kooslus saaks taastuda ning kunagi võiks seal taas myhiseda võimas hiiemets.

"Metsa hakati siin raiuma eelmise sajandi kahekymnendatel aastatel, kui krundid uusmaasaajatele jagati," teab Kaasik. "Omaaegne mõis oskas seda paika tunduvalt paremini hoida kui hilisemad talupojad. Rahvapärimus kõneleb, et kui kohalik mõisnik tuli hiiemäele, paljastas ta ohvripärna juures alati austustest pea."

Pyhapaik lähtub maapinnast

Hiis on mõiste põliskultuurist: põlisrahva poolt traditsiooniliselt pyhaks peetud ja kogukondlikult kasutatud maa-ala, kus on tihtipeale mitu eri objekti: puud, kivid, allikad, kalmed.

Kuigi rahvuslikul ärkamisajal kujunes teadmine, et hiis on eelkõige tammik ja hiiepuu on tammepuu, siis tegelikult see nii ei ole: pyhaks on peetud kõiki kodumaiseid puuliike, mis pyhapaikades kasvanud.

"Hiie pyhaduse allikaks ei ole mitte puud ja taimed, vaid maapind ja kõik, mis sellest kasvab, samuti veekogud, kivid ja kõik muu, mis selles paigas looduslikult olemas on," vahendab Kaasik pärimuskultuurist teada olevat.

Lisaks hiitele on teisigi looduslikke pyhapaiku, nagu pyhad puud, kivid ja allikad, mille juures käidi palvetamas, ravimas, nõu pidamas ja ka ennustamas.

Ida-Virumaal on selliseid looduslikke pyhapaiku teada kaheksakymne ligi.

"Nii paljude kohta on meil andmeid; tegelikkuses on neid kahtlemata rohkem," toonitab Kaasik.

Inventeerimata ja kaardistamata on needki kaheksakymmend ning vaid kymme neist on arheoloogiamälestisena kaitse all (osalt korduvalt: näiteks Purtse hiiemäel on kaitse all ohvrikoht, allikas ja pärnapuu, ent mitte hiiemägi tervikuna).

Iga ajastu kahjustas omamoodi

"Iga ajastu on pyhapaikasid omal kombel kahjustanud," räägib Kaasik. "Alates 13. sajandist on võõrvõimud põlisrahva pyhapaiku systemaatiliselt otsinud ja hävitanud. Kõiki ei leitud; jätkuvalt kasutati ja peeti pyhaks ka neid, mis kahjustada said. 19. sajandil tekkis eesti kultuur, mis oli suuresti hyljanud põlisrahva tavad ja arusaamad ning võtnud omaks valdavalt saksalikud hoiakud ja väärtushinnangud."

Kõige rängemalt mõjusid eelmise sajandivahetuse eel ja järel pyhapaikadele oma kodukohast välja rännanud inimesed, keda ei sidunud uue elukohaga mingid traditsioonid ega mälestused.

Läinud sajandi kultuuritrendid ajalooliste pyhapaikade hoidmist ja uurimist ei soosinud. Nõukogude ajal käsitleti hiiepaiku yksnes arheoloogiamälestistena, jättes täiesti kõrvale nende ajaloolise, loodusliku, etnograafilise ja folkloorilise väärtuse. Looduskaitse jälle jättis kõrvale kõik muud väärtused.

"Kõigi nende suhtumiste viljad avalduvad ka tänapäeval," ytleb Kaasik. "Kaitstakse võimalikku kultuurikihti, mis asub pinna sees, mitte aga kultuuritraditsioone, mis selle pyhapaigaga seonduvad. Seetõttu ongi võimalik, et yle pyhapaiga ehitatakse teid ja elektriliine ning rajatakse objekte, mis pyhapaiga loomuga kuidagi ei sobi. Eesti riik ei ole veel õppinud pyhapaikasid esivanemate vääriliselt kohtlema."

Taastada seda, mis võimalik

Yks olulisemaid ja tuntumaid kogukondlikke pyhapaiku siin kandis on Kuremäe hiiemägi, mida meie esivanemad kasutasid senimaani, kuni sinna klooster ehitati.

Ahto Kaasik ytleb Kuremäe hiiemäe kohta, et see on eesti rahvale kui omalaadne Jeruusalemm, kus saavad kokku kahe väga erisuguse usu pyhadused ja pyydlused.

"Paljugi, mis seal nyyd toimub, riivab pärimuskultuuriteadlikke inimesi ja maasusulisi väga sygavalt," möönab ta. "Kui meie usus on allikas sedavõrd pyha, et sinna ei tohi sisse ronida – sealt ei tohi tihtipeale otse suuga juuagi, vaid vett tuleb nõuga ammutada –, siis Kuremäe hiieallikas käiakse praegu massiliselt ujumas. Kui tõlkida teise religiooni keelde, siis oleks samasugune teotus see, kui keegi käiks kirikus altari ees oma loomulikke vajadusi rahuldamas."

Mõndagi pyhapaika saaks aga hoida ja sel taastuda lasta või aidata. Näiteks ohvriallikaid Purtse kylas kahel pool endist Tallinna-Narva maanteed, mis praegu ysna troostitus seisus on.

"Kyllap on veesooned maa sees alles," usub Kaasik põllukive täis veetud allika kohta.

Teine allikas voolab praegugi. Usutavasti on vee ravitoimegi säilinud. Ainult et proovijal tasub teada: raviallikas silmi pestes tuleb sinna mynt jätta või hõbevalget kaapida.

"See on sama elementaarne kui tuttavat teretada. Me ei ole ainult maailmakodanikud, kes järgivad rahvusvahelisi häid käitumistavasid; me oleme ka eestlased, kes peaksid alles hoidma oma maarahva tavad."

 

Pärimuskilde Ida-Virumaa pühapaikadest

* Roostoja külas asuva Iissaare kohta räägib pärimus, et hiide mindi paljastatud peaga ning kübarad jäeti maha juba eelmisele soosaarele, millest too saanud nimeks Kübarsaar.

* Soonurmes elanud Uku-nimeline perekond, kelle esiisa olnud sealsel hiiemäel preestriks.

* Kalina küla hiiemetsas asunud kunagi ukukivi, mille kohalikud mehed maha matnud, et seda hernhuutlaste teotamise eest kaitsta.

* Pühajõe veel teati olevat tervendav mõju; selle abil lootsid vanatüdrukud isegi mehele saada.

* Laagna mõisa juures hiiemäel asuvalt ohvri- ehk tornikivilt kuulutanud külatar tulevikku ja andnud head nõu.

Põhjarannik