Hoolimata avalikust kriitikast jätkus eilegi Põlvamaal muistsete ristipuude ohverdamine maanteelaiendusele, kirjutab tänase Eesti Päevalehe juhtkiri.

Paraku ei jätku toore aktiga seotud otsustajatel endistviisi muid põhjendusi kui raha ja paragrahvid. Formaalselt olevat ju kõik endistviisi korras!

Raha ei jookse kuhugi, kui ta nädala, kuu või terve aastagi kulutamata seisab. Aga maharaiutud puu uuesti kasvama ei lähe ja hävitatud traditsioon uuesti ellu ei ärka. Seetõttu leiab Eesti Päevaleht, et puude langetamine tuleks kohe peatada ja käituda nii, nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks. See tähendab kokkulepete otsimist ja leidmist kõigi asjasse segatud poolte vahel. Kuigi suur hulk kahju on juba tehtud, saab ehk midagi siiski veel parandada. Halvim on teisiti mõtlejate tahtest julm ylesõitmine.

Loomulikult oleks seda pidanud tegema ammu enne tee-ehituse algust. Keegi otsustajatest ei saa öelda, et ta enne midagi ei teadnud ega aimanudki, et mingi probleem ristipuude langetamisega yldse võiks kerkida. Alles mullu oli Põlvast mitte just kaugel suurem konflikt, kui muistsete kääbaste ala sooviti lagedaks raiuda. Mitte kyll tee-ehituseks, aga sisuliselt oli konflikt ikka sellessamas – rahas mõõdetava eelistamises sellele, mida rahas mõõta ei saa. Aga kunagi ei tohiks ainelise kasu nimel inimeste hingedele haiget teha.

Läbi rääkida ja kokkuleppeid sõlmida on alati võimalik – see jäetakse tegemata ainult hoolimatusest “väikese inimese” arvamuse vastu või siis hirmust tylikate ja aeganõudvate protseduuride ees. Viieteistkymnendal demokraatia-aastal võiks juba kõigile olla pähe kulunud, et kodanike riigis on kodanikega läbirääkimine ja kokkuleppimine ainuvõimalik viis avalikus ruumis pahandusteta tegutseda. Ykskõik kas kysimus on äris või poliitikas. Kes seda ei tee, seob endale kaela kivi, mis ta ykskord ikka põhja veab. Ja neid, kes vanu märke ja tavasid ei usu, eks neid karistab turg.

Eesti Päevaleht