[text]

Täna on
Kui puhtatõulise eesti hobuse säilitamise ja kasvatamisega tegelevad Eestis vaid loetud fanaatikud, siis Islandil on viikingite ajast tänaseni samasugusena säilinud islandi hobune igal kolmandal inimesel.

Kohati tundub, et hobusearmastusel ei ole selles saareriigis piire. Sõltumata ilmast jagub sadadesse hobusekasvandustesse ratsutajaid ja ka linnades on kõnniteede asemel autotee kõrval hobuteed.

Tasakaalu meeskonna saareriiki saabumise päeval möllas tugev torm ja sadas lausvihma, ent nagu hiljem selgus, ratsutas Islandi suurimas, Ishestari hobufarmis, ka sel tormipäeval üle saja inimese.

Hobuseid on farmis ligi kakssada ja ratsatunde korraldatakse aastaringselt. Ishestari ratsutamiskeskust juhib kunagine kooliõpetaja ja ajakirjanik Einar, kes kinnitab islandlaste suurt armastust oma põliste ratsude vastu. «Võib öelda, islandlased on hobusehullud. Meie ametlik rahvaarv on 280 00 –290 000 inimest ja ametlik hobuste arv on 80 000. Kuid see number on maksuametnike jaoks, tegelikkuses küündib hobuste arv 100 000-ni,» räägib Bollason.

Ametlikult on saarel 25 000 ratsaklubi ja kui mõelda, et igas peres on vähemalt üks hobune, siis võib öelda, et kolmandik Islandist ratsutab islandi hobusel.

Ainulaadne hobu

Tänapäeva mõistes on islandi hobune täiesti ainulaadne. Tema ajalugu ulatub 9. sajandini, mil Islandile sisserännanud viikingid tõid koos muude koduloomadega kaasa ka hobuse. Vanade allikate järgi eksisteeris Põhja-Euroopas tuhat aastat tagasi hobusetõug Equus-Scandinavicus, kelle puhtatõulised järglased elavadki Islandil.

Välimuselt on islandi hobune väikesekasvuline, sõbralik, salkus karvaga loom, kelle nägu ilmestab omapärane lõuahabe. Erinevalt kõikidest teistest ratsudest on islandi hobune viiesammuline. Lisaks sammule, traavile ja galopile on nad kujundatud käima küliskäiku ja tölti.

Küliskäigul astub loom korraga ühe külje jalgadega - vasak esimene, vasak tagumine, parem esimene, parem tagumine. Looduses teevad küliskäiku näiteks kaamel ja elevant. Töltsammu hobune ilma ratsaniku raskuseta seljal ei tee. Töldi puhul paneb hobune tagumise jala tunduvalt varem maha kui sama külje esimese jala. Kõrvaltvaatajale paistab tölt naljaka tippimisena; töltsammu 4-taktiline rütm säilib ka suurel kiirusel (islandi hobune saavutab töldil kiiruseks isegi kuni 33 km tunnis).

«Viis käiku» on vajalikud, et toime tulla Islandi vaheldusrikkal ja raskel maastikul. Töltsammul tippiv hobune suudab läbida näiteks soiseid alasid, sest tema jalad ei jõua pinnasesse vajuda. Ka mägedes ronimisel on lisakäigud abiks.

Teadmatusest nimetatakse islandi hobust tema väikese kasvu tõttu ekslikult poniks, ent islandlase jaoks on see solvang. Einar Bollasson selgitab muiates: «Mitte keegi maailmas ei paneks minusugust suurt meest (Einar kaalub üle 100 kilo ja on 190 cm pikk) poni selga! Poni sobib lastele! Islandi hobused − kuigi kasvu poolest võiks neid tõesti võrrelda poniga, siis mitte mingil juhul ei saa võrrelda nende sitkust ja tugevust – võivad kanda mitmeid tunde rasket ratsanikku üle mägede ja läbi jõgede.

Islandlastel on muuseas kõnekäänd oma ratsude kohta: väikese hobuse sees on suur hobune. Nii see tõepoolest ka on.»

Võõrad hobused keelatud

Selleks, et säilitada islandi hobust muutumatu põlistõuna, järgitakse kindlaid reegleid. 14. sajandist alates ei ole saarele sisse toodud teisi hobusetõuge ja need isendid, kes kord Islandilt välja viidud, kodumaale enam naasta ei tohi.

See on vajalik nii geenide segunemise vältimiseks kui ka sissetoodavate haiguste ennetamiseks. Turistid, kelle jaoks islandi hobusel ratsutamine on üks peamisi tõmbenumbreid, aktsepteerivad karme reegleid ja steriliseerivad näiteks oma riided ja ratsasaapad hoolikalt enne hobuse selga istumist. Ka ei tohi kaasa võtta oma sadulat või muid ratsatarbeid, seda peamiselt selleks, et vältida haiguste piiriülest levikut.

«Sugulusaretuse üle ei ole meil olnud põhjust muretseda, sest muinasajast alates on Islandi eri osad olnud üksteisest isoleeritud. Alles eelmisel sajandil hakkasid hobusekasvatajad mõtlema sugutäkkude vahetamisele ja sissetoomisele teistest saare osadest, » sõnab Einar.

Et vältida hobuste järjest suuremaks arenemist, on algatatud teaduslik «saledusprogramm», mis põhineb ajalooliselt väljakujunenud hobusepidamise tingimuste jälgimisel: vähem süüa, rohkem liikumist, osa aastast saavad hobused vabalt turnida mägedes ja puhata.

Osa identiteedist

Islandlase jaoks ei ole ratsutamine lihtsalt sport ega ajaviide, vaid identiteedi küsimus: islandlane on kange nagu tema hobunegi, trotsides karmi ilmastikku ja loodust. Ehkki täna kaetakse pikki vahemaid hobuste asemel suurte džiipidega, siis ajaloo vältel on islandi hobused olnud saareelanike lahutamatud kaaslased. Muinasajal austati neid nagu vägilasi ja hukkunud sõjamehe kõrvale maeti austusavalduste saatel ka tema hobune.

Islandi hobused kannavad tänaseni peamiselt mütoloogiast pärit muinasaja jumalate ja kangelaste nimesid. Nii aitab sitke ja aegade algusest muutumatuna püsinud hobusetõug säilitada islandlastel sidet oma ammuste viikingitest esiisadega.

Erik Sikk, Roheline Värav