Teisipäeval, 21. pärnakuud on suvine pööripäev – päevakäänak ehk päevapesa. Päike on nyyd mitu päeva pesas – päevad pysivad yhepikkused. Keskpäeval on päike taevalael ajastaja kõige kõrgemas seisus ja tema võim on kõige kangem. Algavad suured päevad ehk leedoaeg, mis on põhjamaise rahva jaoks jõulude kõrval kõige tähtsam pyha.
Leedo- ehk jaanipäev on suvine pööripyha – päevakäänak. Maa pöörab end. Siitpeale lähevad päevad lyhemaks ja ööd pikemaks. Leedo on elurõõmu ja jõukogumise aeg. Leedotuled on ju rõõmutuled. Paljugi mis nyyd ette võetakse, on seotud sellega, et päikese ja kõige elava jõud on parasjagu väga suur. Nyyd on paras aeg koguda jõudu enesele, oma lähedastele ja majapidamisele. Suured päevad on parim aeg saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja ravimtaimede kogumiseks.
Leedopäeval, 23.06. tehakse pyhadetoitu – saia, munavõid ja korpi. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi pistetakse majaräästasse ja nendega ehitakse kiiged. Kaseokstest võib teha suurema ringi ymber tule. Kõik kodused tööd ja talitused lõpetatakse aegsasti.
Leedolõkke ja selle ymbruse võiks valmis seada päev-paar varem ja ikka sellesse paika, kus tuld varemgi tehtud. Plastpudelid, -topsikud jm. prygi leedotulle mõistagi ei sobi. Tule ääres juhtunud õnnetused näitavad, et ka viin ei sobi sinna.
Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid asju leedopäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel jalg vähegi kannab. Esiteks seepärast, et leedotulel käimine toob suurt tulu ja teiseks seepärast, et leedotulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse. Tulele peaks minema just jalgsi, sest seegi toob tervist. Ja et tule väest õieti osa saada, peaks igayks tulle viima kasvõi raokese.
Leedoõhtune söömaaeg peetakse tule ääres. Seal võib olla head-paremat, kuid kindlasti peaks olema piimast valmistatud roogasid. Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse kivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse tulle või siis maetakse maha.
Kyllap igas peres ja igas kandis on kombed isemoodi, Hallistes ja Karksis aga sellised: „ Jaanilaupäeva õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ymber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ymber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda pyha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ytles: “Maa ema, sa andsid mulle, nyyd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.“
Miks öelda harjumuspärase jaanipäeva asemel leedopäev? Nimetus jaanipäev on jälg kiriku omaaegsest katsest anda põlisrahvaste suvisele pööripyhale kristlik tähendus. Jaan on ju rahvalik mugandus juudi Johannesest. Vähemalt meie maal äpardus tollane katse täiesti. Ja kuna meil on heameel tõdeda, et leedopärimus on maausuline, võiksime seda pyha nimetada rahumeeli maakeeles oma nimega leedoks, päevakäänakuks või suurteks päevadeks.