[text]

Täna on

Homme, 10. põimukuud (10.08) on esimene rukkiemapäev ehk tulepäev, rahvakalendris tuntud kui lauritsapäev, laratsipäev, labõrõdsapäev, laaritsapäiv, laratsepäev, lortsapäiv.

Tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld yles võtta. Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ning pang vee ja vihaga ahju otsa pandud. Pesupesemine täidab sama ylesannet. Mõnel pool on sel päeval korstnaid pyhitud.

Loonas toimub teinegi muutus. Õunale ja kartulile luuakse maitse ja siitpeale on täisluba neid syya. Õllesõbrale on tähtis, et humalale luuakse nyyd viha.

Kolm päeva enne ja kolm pärast esimest rukkiemapäeva on õige aeg rukist kylvata. Seda eeskätt põhja pool. Samuti peab nüüdseks laisalgi mehel esimene rukkirehi yleval olema. See tähendab et uudsevili on juba käes. Aga põllule ei maksa rukkiemapäeval minna. Ehk tasuks hoopis aeg maha võtta, et kas või mõttes tänada loonat ja miks mitte ka põllumeest.

Rukkiema tuleks mõista kui rukkihaldjat — rukki hoidjat, rukkivaimu. Emal on siinkohal siiski ka muid tähendusvarjundeid, nagu näiteks algus, tugi, põhi ja hoidja.

Näiteks laeva emapuu, laeva ema, paadi ema, venne emä, särgi ema — hammõ imä (särgi algus või pihaosa), võrgu imä (kalapyynise pära), tuuligu ema (tuuliku pystvõll), mõõgade emä (linaropsimismõõkade hoidja), voki ema (kere). Jõe emaks on selle sygavaim voolukoht.

Saartel on emapäeva peetud pyhade ja pidude järelpäevaks. Näiteks joulu emabä, lihate pyhade emapäe ja ka matuste ema pääv.

Aga mida on sellest õppida pärimusest hoolival rahval? Ehk seda, et homme võiks suitsu- ja piibumehed tuleriistad rahule jätta, põllumees võiks puhata ja aiapidaja aia omapäi jätta. Kes soovib enam teada saada, võib uurida pärimust.


Maavalla Koda