[text]

Täna on

Veterinaar- ja toiduamet ei taha eesti maalambaid põlistõuna tunnustada, mistõttu peavad kasvatajad neid haruldasi lambaid vaid hobi korras. Talupidajate sõnul ei too tunnustamata tõu kasvatamine tulu, kirjutab ajaleht "Postimees".

 

Lambakasvatajad kavatsevad võitlust riigiga jätkata, et peamiselt villa tootmiseks sobiv eesti maalammas oleks samamoodi tunnustatud nagu teised eesti põlistõud.

«Nii kaua kui tõugu pole ametlikult tunnustatud, ei taha maalamba toetamist keegi oma hooleks võtta,» kurtis Eesti Maalamba Ühingu president Gilleke Kopamees. «Ei ole ju selge, kas tegemist on kultuuri-, põllumajandus- või keskkonnaprojektiga».

Kaks aastat tagasi asutatud mittetulundusühing ongi võtnud eesmärgiks eesti maalamba kui ohustatud põlistõu ametliku tunnustamise saavutamise. Kopamehe väitel on siiski kummaline, et Eestis ei ole maalammast ametlikult olemas, samal ajal kui välismaa teadustöödes on ta sees.

 

Uus taotlus

Veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Katrin Reili tunnistas, et Eesti Maalamba Ühing on esitanud neile tõepoolest taotluse eesti maalamba kui põlistõu tunnustamiseks, kuid seda tunnustust ühing ei saanud.

 

«Endisaegset maalammast nende dokumentide ja nende loomade alusel, keda tookord meile esitati, me küll ei tuvastanud,» rääkis Reili. «Kui nad esitavad uued dokumendid ja me need üle oleme vaadanud, siis saan midagi öelda.»

 

Kopamehele tundub aga uue taotluse esitamine naeruväärne. «Lambad on ju samad, keda nad vaatama tulema peavad,» ütles Kopamees. Tema sõnul ei kiirusta nad uue taotluse esitamisega. «Oleme tähtsamaks pidanud hoopis loomad üles otsida ja kaardistada.»

 

Rootsi lambakasvatusspetsialistide abiga inventeeriti eelmisel sügisel maalamba tunnustega karjad ja töötati välja vastavad passid. Tõuraamatu puudumist rootslased tõu tunnustamisel takistuseks ei pea.

 

Eestis on aga tunnustamise aluseks see, et tõug on olemas ja et on peetud tõuraamatut. Maalamba kasvatajad sooviksid hakata pidama tõuraamatut, aga seda saab pidada vaid ametlikult tunnustatud tõugude jõudluskontrolliks.

 

Eesti Lambakasvatajate Seltsi aretusspetsialisti Hele Värava sõnul tegeleb mõni nende seltsi liige maalambaga, aga konkreetselt maalammast seltsi jõudluskontrollis tõesti ei ole.

 

«Kui tõug ei ole tunnustatud, siis ei saa tõuraamatut pidada,» ütles Värav. Eesti Maalamba Ühingu tegevust kommenteerides lisas Värav, et maalamba tõug on muidugi pärand, aga kas seda tõugu on võimalik taastada, selles ta kindel ei ole.

 

Eesti eri kohtades

«Selline ajalooliste asjade säilitamine ei ole ju halb, aga väga lootusrikkaks tegevuseks me seda ei pea,» nentis Värav.

 

Eesti Maalamba Ühing on oma tegutsemisaastatel leidnud maalambaid Eesti eri paigust. Sel kevadel maalamba kasvatust alustanud Kuusalu valla Sae talu perenaisel Imbi Jäetmal on karjas 15 lammast.

 

«Ilma otsese tasuta tegevust saab ikkagi alustada vaid siis, kui inimesel on mingi majanduslik kindlus saavutatud,» märkis Jäetma, kelle igapäevatööks on sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli õppekeskuse juhatamine.

 

Et eriliselt pehme villaga maalambaid on vähe, saab lõnga teha vaid käsitsi kedrates, sest villavabrikute jaoks on kogused liiga väikesed. Eesti maalamba villast saab toota vähemalt kaheksat värvi lõnga – nelja tooni halli, kakaobeeži, kohvipruuni ja süsimusta.

 

Klaarika Sinimeri

 

Ohustatud eesti maalammas

• Eesti päritolu lammast iseloomustavad lühike saba ja väike kasv, villata pea ja jalad, peened jalad, nõgus selg, pikavõitu kael ja väike pea.

• Sarnase välimusega lambaid elab kõikjal ümber Läänemere ning praeguseks on neist enamik ohustatud tõud.

• Ametlikuks tõuks tunnistatakse Eestis põllumajandusloomade aretusseaduse alusel ning sellega tegeleb veterinaar- ja toiduamet.

 

Postimees