Loodusrahvad - kas oma saatuse ohvrid või selle peremehed? Lugu Kayapo indiaanlaste vastupanuliikumisest.
Senini on levinud arusaam justkui oleks loodusrahvad võimetud enda õigusi kaitsma, pagedes modernse maailma eest kaugele džunglisse või langedes aina sygavamale alkoholismi kyysi. Kujutame neid ette kui monoliitseid kultuure, kes ei oska uute olukordadega kohaneda ning arvame, et kui keegi või miski neid yldse päästab, siis kas valitsuste armuand või rahvusvaheliste abiorganisatsioonide tegevus. Kayapo indiaanlased on siinkohal aga suurepäraseks illustratsiooniks vastupidisele, kirjutab Roheline Värav.
Nad tõestavad, et põlisrahvad on suutelised kestma jääma ka tänapäeva keerulistes oludes ning võivad väga osavalt välja astuda oma õiguste ja heaolu eest, kaasates nii globaalse meedia kui ka rahvusvahelised organisatsioonid. Järgnev lugu on yhe loodusrahva võitlusest ellujäämise nimel, mida teatakse kui kayapo vastupanuliikumist.
Kayapo indiaanlased elavad Kesk-Brasiilia Platool, Amazonase lisajõe Xingu ääres. Nende hõimu suuruseks on umbes 7,100 inimest (2003). Traditsiooniliselt on nad olnud kytid-korilased, mistõttu sõltuvad nad otseselt oma elukeskkonnast.
Viimase nelja aastakymne jooksul on kayapode territooriumile aga järgemööda osaks saanud kõik keskkonnaprobleemid, mis Amazonase piirkonnale iseloomulikud. Vaatamata sellele, et kayapo indiaanlased on oma maal elanud juba aastatuhandeid, nähakse Brasiilias seda ikka veel kui eikellegimaad, kus võib teha kõike. Aset on leidnud ulatuslik metsaraie, kullakaevandamine, farmide asutamine ning põlisasukate maa omastamine. 1971. aastal ehitati läbi kayapode territooriumi ka Trans-Amazonia kiirtee, mis tõi piirkonda palju uusasukaid ning kiirendas metsaraiet veelgi. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, kavatseb Brasiilia valitsus kayapode territooriumile, Xingu jõele ehitada hydroelektrijaama, et suurendada riigi energiatoodangut 15% võrra. Selle maailma suuruselt kolmanda tammi ehitamise projektiga on pyytud algust teha juba 1980ndate lõpus, kuid suure vastupanu tõttu pole see veel tänini ilmavalgust näinud.
Brasiilias katab yle 90% energiavajadusest hydroenergia, kuid see pole kahjulike mõjudeta. Suurte tammide ehituse tõttu on juba enam kui miljon inimest pidanud vahetama oma elukohta ning yleujutatud on rohkem kui 34,000 km². Xingu jõe projekt ähvardab koduta jätta vähemalt 3,000 Kayapo indiaanlast ning vähemalt sama palju teiste hõimude liikmeid. Yhtlasi ujutataks yle 6,000 km² metsa, mis hävitaks täielikult kohalikud ökosysteemid. Läbi vihmametsade tuleks rajada ka 3000 km pikkune elektrivõrk, mis viib toodetud elektri Sao Paolo linna.
Märkimisväärne on, et vastupanuliikumise alguses olid vaid vähesed kayapo hõimu liikmed viibinud väljaspool oma territooriumi ning suutelised rääkima portugali keelt. Samuti puudus neil ylevaade Brasiilia administratiivsest systeemist ning vahendid enda kaitsmiseks. Kuid kayapo liidrid mõistsid, et vahenditest palju olulisem on maailma teavitamine oma probleemidest. Nad olid märganud, et Brasiilia valitsuse tegevust saab muuta vaid laiema rahvusvahelise toetajaskonna leidmise läbi, äratades meedia tähelepanu ning otsides abi välisfondidelt.
Vahetult pärast Xingu jõe tammi ehitamise plaani avalikustamist, asusid Kayapo indiaanlased korraldama massiliikumist, mis koondas kõiki kohalikke hõime, keda hydroelektrijaama projekt mõjutas. Probleemiks polnud ainuyksi selle projektiga kaasnev kahju, vaid ka asjaolu, et kohalike loodusrahvastega ei konsulteeritud ja nende huvidega ei arvestatud. Kayapo indiaanlaste tegevus osutus algusest peale viljakaks. Tähelepanu äratati ka väljaspool Brasiiliat ning kayapo liidritel õnnestus WWF-i ja mitme teise fondi abiga reisida 1988. aastal Ameerika Yhendriikidesse, et nõuda projekti osas selgitust otse selle rahastajalt, Maailmapangalt. Osaleti veel seminaridel Ameerikas ja Euroopas, mis aitasid äratada yldsuse tähelepanu ning leida mitme organisatsiooni toetus. Samuti nägid kayapo indiaanlased, et on tõesti olemas rahvusvahelised seadused, mis nende huvide eest seisavad.
Juba järgmisel aastal korraldati suur massidemonstratsioon Altamiras, kuhu olid kutsutud yle 600 kayapo hõimuliikme, neljakymne teise loodurahva esindajad, ajakirjanikud rahvusvahelisest meediast, poliitikud ning erinevad valitsusvälised organisatsioonid. Seminari taotluseks oli Xingu jõele rajatava hydroelektrijaama projekti tyhistamine. Koostati põlisrahvaste huve kaitsev pakt ‘A United Strategy for the Preservation of the Amazon and its Peoples’ ning moodustati Xingu Rahvaste Organisatsioon. Altamira kohtumise järel otsustas Maailmapank projekti rahastamata jätta ning Brasiilia valitsus lykkas selle edasi. Samuti võitsid kayapo indiaanlased esimese Amazonase rahvana ka seadusliku õiguse enda maale umbes Šotimaa suurusel territooriumil.
Kayapo liikumine on hea näide sellest, kuidas loodusrahvad on võimelised suhteliselt lihtsate vahenditega enda õiguste eest väljas olla ning saavutama võite sellistes kysimustes nagu hydroelektrijaamade rajamine või nende maa omastamine. Näidates oma kultuuri ning kaasaja muresid maailmale ning võites rahvusvahelise meedia ja keskkonnaorganisatsioonide tähelepanu, demonstreerisid nad, et põlisrahvad suudavad olla õigel ajal õiges kohas ja astuda õigeid samme. Nad on võimelised end suurepäraselt organiseerima ning toimima kavalalt ja asjatut vägivalda õhutamata. Kayapo osavust meedia kaasamisel näitab kasvõi see, et nende pealik saabus Altamira kongressi avamisele suure meediastaari Stingi saatel.
Tänaseks on loodusrahvaste õiguste eest seismine saanud tõeliselt globaalse ulatuse. Ainuyksi Amazonases on viimase aastakymne jooksul moodustatud vähemalt 50 põlisrahvaste organisatsiooni ning yhendust (näiteks Amazon Alliance, Coordinating Group of the Amazon Basin, Movement for the Development of the Transamazon and Xingu). Koostööd tehakse organisatsioonidega yle kogu maailma. Seega, peab paika levinud tõdemus, et globaliseerumine on justkui kahe teraga mõõk. Yhest kyljest toob ta endaga kaasa probleeme – põlisrahvaste maade ära võtmise, elukeskkonna reostamise, metsaraie, naftapuurimise jne. Teisalt aga võimaldab just suurem globaalne seotus loodusrahvastel enda õigusi paremini kaitsta ning õppida teiste rahvaste kogemustest.