Kolmapäeval, 24. põimukuud (24.08) on viimane rukkiemapäev, rahvakalendris tuntud kui pärtlipäev, pärtmisepäe, pärtespäiv, pärdläsepäe, pärdipääv, samuti ryätegemise emä ja rohu päev.

Tegemist on viimase rukkikylvi tähtpäevaga. Sarnaselt eelmiste rukkiemapäevadega on siingi soovitav kylvata kolm päeva enne ja kolm pärast pyha. Seitsmepäevase kylviaja keskel on aga pyhaks peetud emapäev, mil põllule ei minda.

Kui vaadata ilmaendeid ja muid loona märke, mis viimase rukkiemapäevaga seotud, võiks seda tinglikult pidada saartel suve ja mujal sygise emapäevaks. Emmastes on seda otsesõnu nimetatud esimeseks sygispäevaks.

Kypseks on saanud pähklid ja seened vohavad. Pääsukesed löövad parvedesse ja saabuvad esimesed hallad. Ussid ja karud jäävad uimaseks. Päeva ilm ennustab ette saabuvat sygist – päeva ilm pysib terve sygise.

Viimase rukkiema päeva paiku on tehtud lammastele lehiseid – talisöödaks mõeldud lehtpuuvihtu. Samuti on päeva peetud lambapygamise jaoks heaks.

Vaivarast pärineb huvitav teade kaalikate maitsmisest:
On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli yhe pere juurde ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid mekkida, sest siis saavad need head magusad.

Kaalikas teadagi jõudis meie toidulauale ysna hiljuti ja tõrjus koos kartuliga kõrvale naeri. Aga olgu ta naeris või kaalikas, viimasel rukkiemapäeval võiks seda maitsta ikka.

Pärimust 


Maavalla Koda