[text]

Täna on

Feyerabend, Karl 2004. "Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797". Eesti Keele Sihtasutus. 94 lk.

 

t_feyerabend.gif

 

Eelmisel aastal ilmus eesti keeles Karl Feyerabendi reisikiri Eestimaalt. Autor kirjutab suure kaasaelamisega nii meie esivanemate usundist, ajaloost kui rahvuslikust iseloomust. Reisikirja muudab eriti huvipakkuvaks asjaolu, et Feyerabend polnud tõenäoliselt ei sakslane, venelane ega baltisakslane. Tema kirjutatus ei kohta põlisrahvaste alavääristamist ega vallutajate õigustamist.

 

Tõlkija  Urmas Sutrop kirjutab raamatu järelsõnas:

 

“Kuna Feyerabend suhtus meisse suure sympaatiaga, siis võiksid tema ajalookäsitlused, mis on kirjutatud teise nurga alt kui vene, saksa või baltisaksa ajalood, olla meile huvipakkuvad ja uusi vaatekohti avavad. Huvipakkuvad on tema raamatud ka etnoloogia ja kultuuriloo (teatriajaloo) seisukohalt.”

 

Feyerabend kirjutab, et kaasaegne maarahvas on oma esivanemate usule sama kindel kui 13. ja 14. sajandil ja teda võib uskuda. Hiietavade jm maausu kestmisest tänapäevani jutustab ka meie  suuline rahvapärimus. Kuid hiisi ja nende puutumatust kirjeldavad teisedki ajalooallikad. Näiteks 1888. a. ilmus saksakeelses kogumikus teade Läänemaal asuvast hiiest:

 

“Tahuküla juures (Eestimaa provintsi Lääne maakonnas) seisab ühel kõrgendikul männimetsatukk, mida rahvas ohvrihiieks nimetab ja pühaks peab. Vanemad inimesed usuvad ja jutustavad, et neid, kes sellest metsast vanasti puid raiunud, tabanud mitmesugused õnnetused. Hiljuti andis kohalik mõisnik külaelanikele loa, mainitud metsast tasuta oma tarbeks puid võtta. Siiamaani aga ei ole mitte ükski külaelanik oma kirvest sinna viinud, kartuses, et teda võib õnnetus tabada. Praegu laseb mõisnik omaenda sulastel metsas vanad puud maha võtta ja müüb neid võõrastele.”

 

Feyerabendi kirjeldused maarahva usust ja pyhapaikadest toovad meelde hõimurahvaste loodususud. Näiteks hoitakse mari või udmurdi pyhapaiku samasuguse austusega, nagu seda on tehtud meie kultuuris. Paraku meenuvad kohe ka tänased ebameeldivad vastasseisud Palukyla, Ebavere, Kunda jt. hiiemägedel ning ristipuude langetamised Lõuna-Eestis. Põliste väärtushinnangute ja kultuuri kadudes on mõni meist varmas tõstma kirvest või koppa esivanemate pyhapaiga vastu.

 

Feyerabendi esitatu lisab huvitavaid seiku maarahva usundilukku. Seejuures ei tohiks siiski unustada, et nähtu tõlgendused kuuluvad väljaspoolsele vaatlejale. Näiteks Thorapita loo jutustamisel kasutab autor ilmselt ka kirjandusest pärinevaid andmeid Skandinaavia usundi kohta. Taara ja Tharapita parima käsitluse leiab huviline Urmas Sutropi artiklist Taarapita – saarlaste suur jumal.

 

Raamatus esitatud vaade meie ajaloole ja rahvusliku omapära kirjeldus väärivad kindlasti raamatukese soetamise vaeva. Allpool on vahendatud reisikirjast lõike, mis tutvustavad maarahva maailmavaadet ja pyhapaiku. Originaaltõlkes kasutatud eestlased on allpool asendatud täpsuse huvides maarahva ja maamehega.

 

[---]

Romantiliste padrikute vahel looklevad väikesed ojad ja suuremad jõed, millest mõningaid eestlased oma rahva pyhadeks paikadeks peavad, kus elavad nende jumalused, kelle vägi otsustab põldude ning heinamaade õnnistuse ja ikalduse yle ning keda eestlased ikka veel austavad.

[---]

 

Eestimaa moodustab avara, kauni tasandiku, millest ainult siin-seal yksikud kynkad välja ulatuvad. Suurim kõrgendik on niinimetatud Thora-pilla ehk Thorapita mägi, mõned miilid Narvast lääne pool. Tihe igivana salu ymbritseb seda kuni tipuni, kus ringi liiguvad esivanemate varjud, kes kaebleva häälega oma isamaa rõhumise yle kurdavad.

 

Ykskord oli see hiis maarahva pyha paik, kus nad tõid ohvreid ja palvetasid; ning veel nyydki hiilib maamees selle pyhamu hämarate võlvide alla, palvetab seal oma isade jumaluste poole ning toob neile oma tänu- ja lepitusohvreid. Selle palverännaku peavad nad igal juhul salaja ette võtma, sest papid ei jäta seda niinimetatud ebajumalakummardamist kui hukkamõistetavat nagunii karistamata ja määravad hirmsa karistuse neile, kelle nad sellelt teelt tabavad. Sellest kõigest ei hooli aga maamees yldse; ta on väga kinni usus oma rahva endistesse jumalustesse, kelle valitsemisajal tema esivanemad õnnelikult elasid; miks peakski ta need ristiusu jumala vastu vahetama, kelle poolehoidjad tõid lõputut häda ja viletsust tema rahulikule isamaale.

 

Muinaslugu jutustab Thorapita mäe pyhamust muide järgmist: juba ammu oli vana hiis, mis kroonis selle mäe tippu, pyha Põhjala rahvastele, eriti läänemeresoomlastele. Seda peeti rahva kõige tähtsamate jumaluste asupaigaks; jumalate hämarale elukohale läheneti vaikiva aukartusega. Kunagi pidasid saarlased võimsa vaenlasega sõda ning nad piirati sisse. Juba oli vaenlasele allajäämine ligidal, kui jumalad otsustasid neid abistada. Jumal Thor, Põhjala rahavste tuntud jumal, oli alla saadetud, et yritada saarlased päästa. Tolle mäe pyhas hiies võttis ta inimese kuju, lendas sissepiiratud saare poole, lõi vaenlased tagasi ning vabastas saarlased neid oodanud orjapõlvest. Sellest ajast saadik sai Thorist Saaremaa eriline kaitsejumal; ning toda hiit, kus ta kõigepealt inimese kuju võttis, hakati Thorapitaks, see tähendab, Avitaja Thoriks kutsuma.

 

Sakslased, kes enneolematu vihaga rahvausu mälestusmärke purustasid, söandasid puutuda ka eestlastele nii auväärset hiit ja raiusid selle maha. Kuid see aitas vähe; niipea, kui noor lehestik tärkas, oli ka maarahvas taas kohal, et oma vanas jumaluste asupaigas koht jälle sisse võtta; ja mida rohkem mets tihenes ja hämaramaks muutus, seda sagedamini kogunesid seal elanikud, et auväärse hiie varjus oma rahva jumalustele ohvreid tuua ja palvetada. Ykski karistus ei ole neid iial sundinud sellest kombest loobuma. Ja võib-olla oleksid maamehed võimelised ka praegu hirmsal kombel kätte maksma, kui keegi seda isade vana pyhamut täiesti hävitada pyyaks!!

[---]

 

Maamees on endast ja oma rahvast väga kõrgel arvamusel; sellest siis ka uhke yleolek, millega ta kõigile teistele rahvastele enda kõrval ylalt alla vaatab. Liiga uhke, et midagi jäljendada, jääb ta karmi tõsidusega oma esiisade kommete ja tavade juurde.

 

Meie aastasaja maamees on ikka seesama, mis ta oli 13. ja 14. aastasajal. Talle jääb, nagu ma olen juba maininud, tema esivanemate usk pyhaks ja kalliks, kuigi ta oli sunnitud kristliku usutunnistuse kohe vastu võtma. Ta toob veel praegugi oma rahva jumalustele ohvreid, mida ohverdasid neile tema esivanemad. Eestimaal ei ole haruldane, et metsarikastes piirkondades kõrgete tammede all võib leida ohvrilaudu, mis on kaetud palvetavate maainimeste andidega.

 

Sageli kogunevad nad harjumuspärastesse pyhapaikadesse, syytavad seal pyha tule, veedavad öö palvete ja religioossete tantsudega ning ohverdavad sealsamas elavatele jumalustele oma kaasatoodud ande. Kohad, mis neile pyhad, peavad puutumata jääma; isegi aadlimees ei tohi nende vastu midagi ette võtta, kui ta ei taha yldist meelepaha esile kutsuda.

 

Kauge mineviku usundilised muistendid on ikka maarahva huulil. Isa jutustab neid oma pojale ja see oma poegadele. Need lood jäävad maarahvale pyhaks ja auväärseks, ning ta unistab kuldsetest aegadest, kui tema isade jumalused veel nähtavana maa peal elasid. Tema alati vilgas fantaasia tuleb talle seejuures appi ning muudab kõik asjad ymberringi kaunimaks; fantaasias rändab ta vaimukooride seas, näeb kõikjal hiitest, allikatest ja tulest sugenemas kujusid, kes teda maagilise väega lummavad; tema fantaasia täidab kogu looduse iseäralike jumalustega, kellest igayhel on oma, temaga seotud mõjupiirkond.

 

Tema kujutlusvõime näitab kõikjal tema lahkunud sõprade kujusid; ta vestleb nendega, ta peab nendega tähtsaid kõnelusi, ta laseb neil ennast õpetada, ta pyyab kuulda võtta nende kujuteldavat nõu; koos nendega hõljub ta eemale hingede maale.

 

See usk imepärasesse, kustumatu soov, vaatamata korduvatele keeldudele, esiisade usust kinni hoida jääb maarahvale kindlalt omaseks. Ta ei või sellest loobuda, et mitte ilma jääda ainsast trööstist, mis talle veel yle on jäänud. Tolles pyhas hiies, kus tema rahva jumalused kord nähtavana ringi liikusid – nende igivanade tammede all, kus juba ta esiisad oma ohvreid tõid - , seal unustab ta oma praeguse viletsuse ning läheb unistustes tagasi õnnelikku aega; seal tõuseb tema vaim pyha aukartusega esivanemate päevadesse; mälestab ylevate tunnetega vabu kangelastest esiisasid, kellest ta põlvneb; võlub oma fantaasias hallipäiseid kangelasi tagasi, võitleb nende poolel veel kord rasket võitlust vabaduse ja sõltumatuse eest ning unustab seejuures, et ta nyyd pole enam see, kes ta esivanemad olid.

 

Missugune tundeinimene saaks kyll nii ylekohtuselt mõelda, et viletsalt, kes kõik kaotas, ka tema viimane trööst röövida! – Eestimaal, tõsi kyll, tegelikult mõeldakse nii ylekohtuselt. Pappide hord tuleb kokku ja kisendab: ebausule tuleb lõpp teha! – ebausule!! – Oo, te targad isandad, jätke vaesele mehele ometi see ebausk, see on ju nii kahjutu! Selgindage ometi enne omaenda mõistus! Kas ka teil pole kyllalt ebausku, mis seejuures hoopis kohutavamate tagajärgedega on? – Ning lähemal vaatlusel pole isegi mitte ebausk see, mis teid häirib – see pole midagi muud kui pyha mälestus muinasaja kaunitest päevadest, mis maarahvast oma vanade jumaluste varemete juurde juhatab! Siin tugevdab ta oma vaprust; siin elustab ta oma lootusi; siin säilitab ta oma vabadusetunde. Aga see on just ee, mida te temast nii meelsasti tahaksite hävitada!

 

Ta ei tohi enam sellele mõelda, et tema esivanemad elasid kunagi paremas olukorras; - ta ei tohi enam tunda valu ahelatest, mis teie ja teie patroonid talle peale olete pannud; - ta peab iga kybeme iseseisvusest kaotama, selleks et teie kõikvõimsus ikka suuremaks kasvaks! Sellepärast peab niinemetatud ebausk taanduma, et teie oma plaanid saaksite paremini lõpuni viia!

[---]

 

Nende pulma- ja matusetseremooniad on lätlaste omadega ysna sarnased. Ka nemad ajavad kurje vaime välja uksepostidesse sisseraiutud ristidega, ka nemad panevad majajumalatele toitu, ka nemad lõpetavad matused pidusöögiga, mida pakutakse kas otse matusepaigal või surnu majas.

[---]

 

Tallinna ja Narva vahelisel teel jõutakse Thorapita kõrgendikule, mille loo ma Sulle juba olen jutustanud. Ma lähenesin pyha aukartusega selle vana rahvuspyhamu varemetele; ma rändasin vaga värinaga läbi hämara hiie, mis selle tippu pärgab, ning leidsin sealt arvukalt kivivaresid, mida muiste ilma kahtluseta kasutati altaritena ja mida maarahvas veel praegugi kõige sagedamini kylastab. Selle majesteetliku loodustempli kõige hämaramate võlvide all torkas mulle silma palvetav maamees, kes ilma kahtluseta pöördus oma palves pigem oma isamaa vanade jumaluste kui kristlaste jumala poole. Mul ei olnud sydant, et teda laita; see oli, nagu oleks mulle läbi tumedate puude sosistatud: “Iga koht on pyha, sest jumalus elab kõikjal ning talle on meeldiv iga palvetaja, kes sydame põhjast palvetab, ta võib kujutleda ka väljendamatut, mis kuju all ta iganes tahab!”

[---]

 

Ahto Kaasik