Ristipuud või ristipuude salud maastikul ning nende saatus metsamajanduse ja teelaienduste, kuid kahjuks ka ebaseaduslike raiete käigus on teema, mis käesoleva aasta lehekuust on ka meedias rohkem või vähem kõneainet pakkunud, kirjutab ristipuude uurija Marju Torp-Kõivupuu Võrmuaa Teatajas.
Pyhad metsatukad (pyhad hiied) ja pyhad (põlis)puud on osa meie rikkalikust pärandkultuurist. Pärandkultuuri võime käsitleda ka kui erinevate põlvkondade elu ja tegevuse jälgi maastikul, mille ainelised ilmingud on seotud ka rahvakultuuri vaimse pärandiga. Siitilmast lahkunule mälestusristi lõikamine okas- või lehtpuusse on osa põlisest omanäolisest kohalikust matusekombestikust, milles on säilinud yrgvanad, maailma eri rahvaste juures yldlevinud arusaamad hingest ja puust kui hinge yhest võimalikust asupaigast.
Tavaõiguse kohaselt elav inimene kätt ristipuu vastu ei tõsta. Nõukogude ajal oli osa suuremaid ristipuid võetud looduskaitse alla. Saru ristimetsa kaitse alla võtmist kavandasid kohalik metsaylem Enno Koemets ja aktiivne looduskaitsja Vello Denks, kuid paraku jäi see ainult tänuväärseks ideeks.
Kuigi looduskaitsealuse põlispuu staatuses on tänini endiselt näiteks Rõuge kihelkonna Mustahamba ristitamm ja Korgõmäe ristipedajas, on tunduvalt enam neid põliseid pyhapuid ja aktiivse kombekäitumisega seotud ristimetsatukki, mis vääriksid kaitsealuse staatust.
29. põimukuud koguneski Räpina Ristipallo metsaylem Tiit Timbergi kutsel ymarlaud, kus eri institutsioonide esindajad arutasid, kuidas ristipuid ja ristimetsi paremini kaitsta. Kuigi Eesti Rahvaluule Arhiivi on siinkirjutaja eestvõttel viimase 20 aasta jooksul talletatud arvestatav ristipuudega seotud pärimuslik andmebaas, pole see riigiametitele, erametsaomanikele ja teistele huvilistele kahjuks kuigi hõlpsasti kättesaadav ega ka juriidilises kontekstis rakendatav. Probleemiks on seegi, et metsamaad vahetavad sagedasti omanikku, kes teinekord ei teagi, et tema maatykil ka näiteks pyhapuid kasvab. Ja ebaseadusliku röövraie eest pole paraku ykski puu kaitstud.
Koos Eesti Rohelise Liikumise esindaja Liis Keerbergiga on septembrikuiste ekspeditsioonide käigus ajaloolisele Võrumaale moodsa GPS-seadmega, mis vajaliku objekti viiemeetrise täpsusega kaardile paigutab, koostatud esmane andmebaas Valga-, Võru-, Põlva ja Lõuna-Tartumaa kirikukihelkondade kalmistuteedele jäävatest ristipuudest ja ristimetsatukkadest: kokku umbes 40 nimetust yksikuid ristipuid, neist haruldasemad näiteks yksikud ristikased, ristilehis ja juba ylalmainitud Mustahamba ristitamm ning paarkymmend peamiselt kuuskedest-mändidest koosnevat ristimetsatukka, kus värsked ristimärgid annavad tunnistust sellest, et siitnurga asukad saadetakse viimsele teele endiselt põliste kommete kohaselt.
Oli rõõm tõdeda, et Rosma juhtumist on õpitud: Põlva lähedal oli erametsaomanik jätnud teadlikult yksikud ristipuud ja ristimetsatukakese kasvama. Lasva ristimets Pindi kiriku juures tundus olevat kui metsapark, sellist hoolitsetud ja puhast metsatukka, kus maas ei vedelnud inimeste toodud prygi ega rämpsu, seekordsetelt käikudelt teist ei meenugi.
Kuigi kõiki varasematest ekspeditsioonidest tuttavaid puid ei õnnestunud enam leida, põhjuseks ikka teelaiendused ja — loodetavasti legaalne — metsaraie, rõõmustas, et varasematel kymnenditel on metsamehed lähtunud raiet tehes tavaõigusest ja kohalikest kommetest.
Näiteks Varstu kandis olid jäetud Krabi teele põlised ristimännid ja -kuused kasvama. Just selline suhtumine muudab kysimuse — kellele kuuluvad pyhad puud metsas? — mõttetuks, sest me teame: need kuuluvad meile, eesti rahvale, ja me soovime, et ka järeltulevad põlved saaksid vanadest kommetest osa.
Seejuures polegi ehk tähtis, kas aktiivselt, see tähendab, järgides ka ise kombeid ja tavasid, mis on olnud meie esivanematele olulised, või passiivselt — tõdedes, et yks või teine objekt maastikul on olnud meie esivanemate jaoks oluline, pyha ja puutumatu.
Rohelise liikumise esindaja Liis Keerberg ja siinkirjutaja tänavad sydamest kõiki Võrumaa inimesi, sealhulgas Võru Instituudi töötajaid ja kooliõpetajaid, kes meile infovahendamise ja teejuhatamisega suureks abiks olid. Ristipuude andmebaasi loomist toetab ka Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.
Kuid ega kyll kyllale liiga tee: kui keegi austatud lugejatest tahab oma teadmisi ristipuudest (ka nendest, mida enam olemas pole) ja nendega seotud kommetest, uskumustest-tavadest meiega jagada, võib kirjutada Liis Keerbergile (Tiigi 8-24, Tartu, e-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.) või allakirjutanule (Tallinna Ylikool, eesti filoloogia osakond, Narva mnt 27, Tallinn, e-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).