[text]

Täna on

 

Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik ytles reedel Paenase kyla ohvrikivi juures, et Muhu saare iidsete pyhapaikade ylevaatus pakkus mitmeid yllatusi, kirjutab Meie Maa.

Kahe nädala jooksul vaatasid asjatundjad yle Muhu kultusekivid, allikad, hiied ja teisedki vanast kultuurist säilinud kohad, mis mõõdistati ja kaardistati ning mille kohta koguti põliselanikelt täiendavat teavet.

Ettevõtmise initsiaator oli Tihuse hobuturismitalu peremees Martin Kivisoo. Ylevaatusele panid õla alla nii riigiasutuste kui yhiskondlike yhenduste esindajad.

Inimesed mäletavad

“Oleme leidnud pyhapaiku, millest me seni midagi ei teadnud. Varasemad uurijad ei ole nende kohta midagi kirja pannud. Pärimusi kogudes olime yllatunud, arvates, et need on ammu kadunud,” rääkis Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik.

“Õnneks inimesed mäletavad ohvri- ja ravikive, pyhasid allikaid. Nad mäletavad, mida nende juures on tehtud. Kohtusime muhulastega, kes on nendes paikades end ravimas käinud või kelle vanemad seal end ravitsesid,” sõnas Kaasik.

Põline muhulane Martin Kivisoo väitis, et välitööd pakkusid talle samaväärseid yllatusi kui teistele ylevaatajaile.

“Täna olin esimest korda Kylasema täkukivil. Minule kui hobusekasvatajale oli yllatav, et meie vana yhiskond hobust sel määral hindas ja esile tõstis, et eraldi kivi juures käidi täkkusid ristimas,” oli Kivisoo imestunud.

Ekspeditsioonil osalejad leidsid nii mõnegi unustusehõlma jäänud hiiekoha ja loitsukivi. Ahto Kaasiku sõnul on teada olevaist Muhu pyhapaikadest kaitse all vaid yks neljandik või veelgi vähem.

“Pärast kokkuvõtete tegemist esitame taotlused ka uute paikade kaitse alla võtmiseks. Riiklikust kaitsest aga siiski ainuyksi ei piisa. Inimestele on tarvis neist paikadest rohkem rääkida. Just noortele tuleb esivanemate kantud pärimus edasi anda ja selgitada pyhapaikade tähendust ning väärtust.”

Maavalla Koda valmistab ette yldist hiite ylevaatust. Koos riigiasutustega kavandatakse looduslike pyhapaikade programm, mille alusel alustataksegi yldist ylevaatust.

“Kuna aga riigi rattad jahvatavad aeglaselt, siis on raske öelda, mis ajal me selle programmi järgi oleksime Muhumaale jõudnud. Kui ei oleks sellist meest nagu Martin Kivisoo, siis poleks me kaks nädalat siin töötanud ega lindistanud vanainimeste mälestusi. Arvan, et ilma Martin Kivisoo algatuseta oleks mõnigi paik jäänud jäädavalt meie kultuuriloos kadunuks,” arutles Maavalla Koja vanem.

Riigiasutuste esindajaist osalesid välitöödel Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid, Tartu Ylikooli arheoloogiakabineti professor Heiki Valk ja Muhu Muuseumi töötajad.

Muhu Muuseumi teadur Eda Maripuu näeb muuseumi ylesannet ennekõike pärimuse kogumises, hoidmises ja teavitamises.

“Põliselanikke on vähemaks jäänud. Inimesi on palju sisse tulnud. Nemad ei tea Muhu pyhapaikadest eriti midagi. Hea, et Muhus on meie muuseumi näol selline koht olemas, kust nii kohalikud elanikud kui mujalt tulnud huvilised saavad kultuuriloost vajalikku teavet. Meie väiksel-kompaktsel territooriumil on neid paiku väga palju. See on suur õnn nii Muhu kui kogu Eesti kultuuriloole,” rõõmustas Eda Maripuu.

 

Meie Maa