[text]

Täna on

Helsingin Sanomat - Välismaa, 13.10.2005

 

"Ma ei ole kristlusse pöördunud ega kavatse seda teha", kõneleb Raissa Pavlova oma avaras elutoas Jambatori kylas Mari vabariigis ja riietub myntidega kaunistatud mari rahvarõivisse.

 

Maja on ehitatud hiiglaslikest palkidest. Peretoal on 3 meetrit kõrgust, kuid palgikordi on ainult 9. 35 aastat vana puupõrand paistab uus, sest on liivaga puhtaks hõõrutud.

 

Pavlova asutab kontserdile naaberkylla Shorunzhasse. Sinna tuleb jõuda jala, sest Tatarstani piiri ääres asuvasse Jambatori kylla ei tule autoteed. Lähima tee ja kyla vahel on kymnete kilomeetrite laiune põllulagendik. See ei paista kunagi lõppevat.

Kuigi tulemas on tore muusikaõhtu, on Pavlova syda täis. Tema naaberkylas õpetajana töötav tytar on möödunud suvel ristiusku pöördunud.

 

Samal ajal ristiti ka Shorunzha kooli direktor ja mitu kooliõpetajat 40 kilomeetri kaugusel Morko õigeusu kirikus. Seni olid nad olnud maride põlist loodususku.

 

Jambatori kylas on vaid 13 talu ja veidi yle 50 elaniku. Kaks viimast aastat on vene kirik kylas võimsat misjonitööd teinud. Praeguseks on pooled kylaelanikest ristitud.

 

“Vaadake, millist propagandat nad teevad,” näitab Pavlova vennapoeg Jevgeni Jerofejev solvunult. Laual lebab erekollane raamat, kaanel valgust kiirgav Kristuse kujutis.

 

Jerofejevi järgi julgevad vene papid harva mari kyladesse tulla, sest nad peavad ristimata inimesi kuraditeks. Misjonitegevus käib rajoonikeskuses Morkos, kuhu õpetajad ja muud mari intelligentsi esindajad kogunevad regulaarselt mitmesugustele yritustele. Seal jagavad kirikumehed ristiusust jutustavat kirjandust ja kutsuvad yles end ristida laskma.

 

Sedamööda, kui marid loobuvad oma pärimuslikust loodususust, ehitab ja parandab õigeusu kirik kabeleid ja kirikuid mari kylades. Niisugune olukord pahandab Jerofejevit.

 

“Kes on papile andnud õiguse patte andeks anda? Neis ehitistes ei ole jumalat. Jumal on looduses,” poriseb ta ja näitab fotot, millel ristitakse ta nõbu.

 

“Kristlased joovad tilga veini ja söövad tyki saia. Need pidavat olema Kristuse veri ja ihu. Ei saa aru, kuidas tohib Jumalat syya?” imestab ta. Sama hingetõmbega teeb Jerofejev maha ka ristimise ja laulatuse. “Kõigi nende kiriku teenuste eest tuleb maksta. Õigeusu kirikus myyakse ka igasugust kaupa, kyynlaid, ikoone ja usulisi riideid. Piiblis räägitakse, et Jeesus ajas kaupmehed templist välja, aga see ei paista Vene kirikut puudutavat. Meil on kirikud pelgalt laadaplatsid,” nohiseb mari mees.

 

Misjonitöö on Jerofejevi meelest praegu mari kylades valus kysimus. See on jaganud põlisrahva kaheks – õigeusku pöördunuiks ja omausulisteks.

 

Pavlova arvates on tööpuudus yks ristiusu levimise põhjusi. “Paljudel noortel ei ole tööd ega toimetulekut. Papid saavad nad uskuma, et Jumal aitab tööd leida.”

 

Shorunzha kylakooli direktor Sergei Grigorjev lasi end ristida põimukuus, sest naine nõudis, et ta kristlaseks hakkaks. “Elu sundis mulle selle lahenduse peale,” arvab direktor.

 

Grigorjevi meelest on kristlusse pöördumine hea, sest noortel pole midagi teha. “Nad ainult jalutavad mööda tänavat ja joovad viina. Selle taltsutamiseks läheb tarvis loodususust karmimat religiooni.”

 

Õpetaja Tamara Vladimirova omakorda ytleb, et pöördus möödunud suvel kristlusse, sest on kokku puutunud inimeste kurjusega.

 

“Kardan, et halvad inimesed võivad mulle kahju teha. Mulle seletati, et kui võtan usu vastu, siis saan kiriku kaitse alla ja pahategijate oht väheneb. Praegu tunnen, et olen kaitstud.”

 

Shorinzhani põllumajandusyhistu juht Gennadi Grigorivets ytleb, et on murelik ristiusu levimise yle, sest see murendab mari kultuuri.

 

Marid on kavandanud Shorinzhasse loodususukeskuse asutamist. “Meil on tarvis kohta, kus saaksime hoida usulisi esemeid ja õpetada loodususku lastele,” ytleb Grigorivets.

 

Nyyd on keskus muutumas tarbetuks, sest mõne aasta jooksul on enamik Morko rajooni noorsoost kristlasteks ristitud. Ka Grigorivetsi lapsed on oma isa usu hyljanud.

 

Mika Parkkonen

Helsingin Sanomat