[text]

Täna on

Silvia Lotman Rohelisest Väravast usutleb Gilleke Kopameest ja Katrin Kabunit eesti Maalamba Yhingust.

 

 

Gilleke Kopamees ja Katrin Kabun ootavad mind Tallinnas Rocca al Mare vabaõhumuuseumi pisikeses Sepa talus, mis on nende hoolealuste Tilgakese ja Liisu talvekorteriks. Yrgse maatõugu lamba eest võitlemisel yhendasid need veetlevad naised oma jõud kaks aastat tagasi, siin muuseumis said nad aga eesti lamba säilituskarja loomise võimaluse alles sel sygisel.

Mulle jääb teid kuulates mulje, et te teate kõiki eesti maalambaid nimepidi.

Gilleke: Kellel nimi on, neid teame jah, eesti lambaid on ju nii vähe, samas on igayks ise värvi ja omapärane. Seda, kui palju ma nende lammastega tegelen näitab seegi, et kuigi minu viieaastane tytar ei oska veel inglise keelt, aga kui välismaalasi näeb, siis ta reklaamib neile kohe: «Estonian native sheep!» See on meil kodus kujunenud suisa parooliks.

Kuidas te omavahel kohtusite?

Katrin: Alates sellest, kui hakkasin kudumisega tegelema olen otsinud kodumaist materjali, mis poleks kare, ei torgiks ega oleks koledat kollakat värvi. Kaks aastat tagasi lugesin Eesti Päevalehest artiklit Gillekesest, kus ta ytles, et maalamba vill on siidne ja pehme nagu mohäär. Selle peale helistasin kohe Gillele ning tahtsin seda villa osta ja proovida...


Gilleke: Mina olin sel ajal puukentsefaliidiga haiglas ja õnnetu. Kui Katsi kõne tuli, sain ilma mingite kõrvalnähtudeta terveks: yks võõras inimene ytleb mulle telefonist: «Ma väga tahaks neid teie lambaid kududa!» - need olid nagu võlusõnad!


Katrin: Nii ma proovisingi eesti lamba villa kududa, see oli tõesti teistmoodi materjal ja kui Gillega tuttavaks sain, siis sain aru, et olen õigesse kohta sattunud.

Kuidas eestlased suhtuvad eesti maalamba säilitamisse?

Gilleke: Mitu suve olen teinud rootslastele nende soovil nö maalamba tuuri Eestis. Rootslased kysivad igal pool, ykskõik, kas näevad õuel hanesid, parte või veised, et mis tõugu loomad need on. Kui ma taluniku käest kysin, vastatakse: «Ah need meie loomad, ei need ole mingit tõugu, tavalised lehmad.» Kõik häbenevad oma loomi. Rootslane räägib alati uhkusega, mis loomad tal on ja kust ta need sai. Eestlase suhtumine on, et miks sa yldse kysid, palun vabandust, et need loomad siin ees olid.


Katrin: Suurfarmerite jaoks pole neid väikseid lambaid yldse olemas. Suvel Tartus Hansapäevadel tuli yks mees meie juurde targutama, et ta teab, et neid loomi pole olemas. Ma kysisin, et kas ta on saartel käinud vaatamas või uurinud. Tema aga, et ei, pole käinud ja ei lähe ka, sest tema teab, et neid ei ole olemas. Ma näitasin, et meil on kaks lammast kaasas, vaadake, on ju olemas, siis lõi lihtsalt käega ja läks minema. Hea tõestus selle kohta, et need lambad olid kunagi yle Eesti levinud, on see, et me oleme neid leidnud Eesti äärealadelt: Pärnumaal Häädemeestes, saartel, Haanjamaal Krabis, Obinitsa setu lambad...


Gilleke: Äärealadele on need vanad lambad jäänud tegelikult vaid inertsist. Ei ole nii, et yks tädi on jube uhke oma lammaste yle ja koob ja ketrab. Sellist pilti me pole näinud, pigem ainult häbenetakse:
«Järgmine aasta ma lõpetan selle lammastega jändamise ära!» See on põhijutt, mida talunikelt kuuleme.


Katrin: Siin vabaõhumuuseumis kohtame aga linnainimesi, kes pole omakorda asjast midagi kuulnud. Nad pole kunagi näinud selliseid värvilisi lambaid. Yks vanainimene kysis, et kas tõesti lammas ei olegi mustaks värvitud, vaid loomulikult selline. Ja siis kysitakse kudumite kohta, et kuidas on võimalik nii värvilisi asju saada ilma värvimata. Vanadelt piltidelt on näha, kui värvilised ikka need lambakarjad on olnud ja samamoodi värvilistena on säilitatud paljud rootsi tõud.


Gilleke: Hiljuti pöördus meie poole Eesti-Šoti viskiklubi president ja kysis, kust saab šoti lambaid. Tal olla plaan Hiiumaal neid stiili pärast pidama hakata. Meie arvates oleks palju stiilsem ja ka šotlased oleksid vaimustunud, kui Hiiumaal pidada ikka eesti vanaaegseid lambaid. Nii me talle kirjutasimegi.

Aga käsitöölised?

Gilleke: Eestis on käsitööline eraldi inimene, tema ei taha midagi kuulda lambast ja laudast ja villast. Samas kui mujal maailmas on vastupidi, tasemel kunstnikud ja käsitöölised teavad alati, millest nad toodavad. Meie tahame olla need teadlikud tegijad – kullaketrajad – kes teavad, millest nad midagi teevad. Võrdluseks siin rootsi või prantsuse lõngast kudumisele võiks olla see, kui eesti leiba tehakse Valgevene rukkist. Pöördusin ykskord Eesti keraamikute poole, sest tahtsin saada eesti savist keraamikat. Mulle öeldi, et kunstnik ei ole mingi tehnoloog, et teaks, kust savi pärit on. Sama vastust oleme ka tekstiilivaldkonna inimestelt kuulnud. Aga mina ytlen nyyd auga, et mina olengi see tehnoloog, kes tahab selliseid asju teada ja keegi ei saa mul keelata seda ideoloogiat levitada. Poliitikud esinevad tihti televisioonis norra kampsuniga. Mind see nii häirib, tahaks kohe helistada ja öelda, et teeks selle kampsuni teile tasuta, aga palun olge seal telekas ikka meie kampsuniga - meie lambast ja meie stiilis ja meie mustriga.

Gilleke, mida sa mõtlesid neli aastat tagasi, kui maalamba kaitsmisest avalikult rääkima hakkasid?

Siis mõtlesin ikka pelgalt oma vanaisa talu rannakarjamaade hoidmisest, ei midagi muud. Neli aastat tagasi sain tuttavaks Saaremaa keskkonnakaitsja Veiko Maripuuga. Tänu temale hakkasin karjamaade botaanilist poolt rohkem mõistma. Kuna minu kodutalu juures olev Triigi poolsaar sai riigimetsa puhkealana kohutava surve massiturismi poolt, nägin pealt, mis juhtus yhe ilusa kohaga, millega ma olin harjunud väiksest peale. See kõik puudutas hinge. Tänu looduskaitsjatele sai selgeks, et selle ala korrashoidmiseks peaks keegi seal rohtu sööma. Ja Veiko Maripuu ytles mulle: «Tavalisi lambaid kyll ei tohi siia tuua, tuleb ikka need vanaaegsed tuua!». Tal ei olnud endal õrna aimugi, millised need vanaaegsed lambad on, ammugi minul. Olime kuulnud, et see põline või maatõug on mingi kõva sõna, kuid me ei kujutanud ette, mis see tegelikult on. Minu kui stilisti jaoks oli muidugi enesestmõistetav, et lambad peavad olema värvilised, mäletasin neid ka oma lapsepõlvest. Ja siis selguski, et see vana tõug on värviline. Kihnu Väina Merepargi direktor Heikki Luhamaa otsis välja raamatu, mis selgitas, et põlistel Läänemere äärsetel lammastel peavad olema lyhikesed sabad ja väikesed kõrvad.


Kui hakkasime lambaid ostma, siis saime võrrelda, et mõnedel olid suured koledad koljud ja lehvikkõrvad, teistel ei olnud. Kogu see teadmine tuli ajapikku võrreldes. Me olime põlise kultuuri väärtustajad, me olime hoitud keskkonna väärtustajad, aga me ei saanud täpselt aru, mida me taga ajame (Naerab). Loomulikult ei mõelnud me alguses, et hakkame tegelema villa ja lõnga tootmisega. Kui saime aru, et sellest lambast ka midagi väärtulikku saab, siis taipasime kohe, et see teema tulebki lamba päästmiseks esile tõsta. Pole ju kunagi keegi Eestis rääkinud sellest, et lambast võib kaheksat eri värvi villa saada. Katsiga saime aru, kui tähtis on lamba pesemine ja tema puhtalt hoidmine. Neid lambaid on ajalooliselt kolm-neli korda aastas pöetud, nii saadaksegi puhas läikiv vill. Vanasti polnud loomadel parasiite, aga täna on loomad paksult putukaid täis ja kannatavad selle all. See kindlasti vanasti nii ei olnud, sest neid pesti ja pygati nii tihti.


Katrin: See, et neid saab kolm korda aastas pygada, näitab ka, kui ruttu nende vill kasvab ja et nad on tõesti villalambad. Sel aastal panime ise kuupäevaliselt kirja, millal lambaid pygasime. Esimene kord mais, teine kord suvel viikingipäevadel ja uus kord tuleks nyyd nendel lammastel enne jõulu. Näha on, et tegelikult villa kasvu järgi võiks seda lammast juba täna pygada. Enne jõulu pygamine on traditsiooniline näiteks Ahvenamaal ja sellisest traditsioonist räägivad ka meie muuseumide allikad, mida Gille on leidnud Kirjandusmuuseumist ja Eesti Rahva Muuseumist. Vahva on see, et kui hakkad inimestega sellest rääkima, siis paljud mäletavad, et neil ka maal pesti ja pygati niimoodi lambaid, killud tulevad inimestele meelde.

Millised on suurimad raskused, millega olete oma töös kokku puutunud?

Gilleke: Eestis on lambad nii suureks aretatud, et meil on praegu viimane võimalus need väiksemad ja saledamad karjadest välja valida ja säilitada. Juba liiga kaua on meil lambaid valitud liha ja mitte villa kvaliteedi järgi. Meie oma yhingu inimestega oleme teinud viimaste aastatega läbi kõik selle tehnoloogilise protsessi: õige lamba otsingu, lamba pesu, pygamise, lõnga ketramise, nyyd on meil ettekujutus, kui palju see kõik maksab. Samas, poodi minnes imestame, et kuidas saab olla sokipaari hind 60 krooni? See on ju vaevalt kuduja raha, aga kust siis see materjal tuli ning kes looma kasvatas ja mille eest? Kui ma hakkasin seda uurima, et kuidas see võimalik on, siis selgus, et rootslased «aitavad» juba kymme aastat Eestit oma tasuta villaga. Olen Saaremaalt pärit, saare inimesed ytlevad mulle: «Gille, need on möttetud lambad.» Aga mina kysin, et kuidas need loomad said mõttetuteks? Enne ju ei olnud! See ongi see rootslaste kingitud vill, mis kymne aastaga on meie villakasvatuse mõttetuks teinud. Ongi juba selline olukord, et me ise ei tea, millised need meie oma väärtuslikud lambad yldse on. Oleme kutsunud siia Rootsi eksperte ja neile näidanud Eesti lambaid. Selliseid, mille kohta on öeldud, et tuleks kokku koguda ja silm peal hoida, on umbes kakssada. Aga me pole veel kogu Eestimaad läbi käinud, Hiiumaa on täiesti läbi vaatamata.


Yhtlasi me oleme ennast tänaseks leidnud ka folkloori kogumas! Meie tegevus on yks tervik, see koosneb nii paljudest kildudest: keskkonnast, folkloorist, ajaloost ja kultuurist. Rootsis, Soomes või Norras on käsitööga ja lammastega asjad alati seotud kohaliku looduse ja keskkonnaga, see on yhine pakett ja seda saaks Eestis täpselt samamoodi arendada. Ykski Edinburghi tädi ei lähe eesti lambaga uhkustama, vaid ikka oma kohalikuga, sama loomulik on, et Eesti maastikus peetakse eesti lambaid. Loom on siiski loodusega seotud, kui nyyd tädi koob sellest loomast mingi laheda asja valmis, pole see mitte mingi anonyymne asi, vaid väärtuslik ese, millel on lugu.

 

Roheline Värav