[text]

Täna on

Vene Föderatsiooni Euroopa osa keskmes elab haruldane usk. Maride põline loodususk erineb selgelt maailmausunditest, kuid pole algeline paganlus, kirjutab Utro.ru.

 

… Hilissygisene loodus on suikunud poolunne. Pole tuult, ei lindude sädinat, isegi meie auto mootorimyra sumbub eeltalvisesse ajatusse. Pinnasetee jättis viimase kyla kaugele selja taha ja tõusis pikale kõrgendikule, mida võõra silma eest varjab mets. Siin keset põlde asuval mäel on pyha salu – Savaran kysoto.

 

Vastuseks kysimusele, milline on pyhapaiga lugu, kehitab kohalik elanik õlgu – noh, alati on olnud. Nõndasamuti tundub ka kõik muu, mis puudutab mari põlist omausku, usklikele igavene. Maride meelest on põlisusk tugevam ja ka hirmsam kui vene õigeusk või islam. Pyhapaikadest, kus asuvad iidsed jumalad, lähtub tohutu jõud. Näiteks meie marist autojuht ei julgenud autost välja tulla ja istus seal kõik need kuus tundi, mis meie olime palvusel. Ta oli yles kasvanud linnas ega olnud seepärast kunagi varem palvusel käinud.

 

Aga mina läksin otse pyhasse sallu. Iidsed tammed ja noorukesed kased on mässitud hommikuudusse. Salu sygavuses helgib midagi. Udust ilmuvad kujud ja kaovad taas. Palvevanemad (onajengid, ka kardid) valmistuvad abilistega pyhaks talituseks.

 

b_250_250_16777215_00_failid_Savaran_kysoto.jpg

 

Olin kuulnud, et onajeng teab kõike maa ja ilma seadustest. Ta on inimeste ja jumalate vahendaja. Kuid palvusele saabunute vahel askeldav väheldane vanake polnud sugugi hirmus. Jagas asjalikult mari keeles juhiseid, kuidas ja mida tuleb teha ning tervitas saabujaid. Tavaliselt ei taha kardid palvuste ajal ajakirjanikega suhelda, kuid minul vedas. Olin jõudnud enne pyha talituse algust.

 

Mari loodususu peakart Aleksander Tanõgin selgitab heatahtlikult, mis siin toimuma hakkab. Salus on syydatud viis pyha lõket (tul). Neid võib olla rohkem või vähem, kuid alati paaritu arv. Iga lõkke juures on laud andidega – leiva ja lihaga. Palvus tehakse tingimata suure puu juures, mis kehastab ilmapuud – maa ja ilma yhendajat.

 

b_250_250_16777215_00_failid_Savaran_kysoto1.jpg

 

Iga lõke ja andidega laud on pyhendatud kindlale jumalale. Kõige kaugema juures pöördutakse suure esivanema (Kugõrak) ja teiste kaitsvate esivanemate poole. Nende järel peetakse meeles ka pyhakuid. Teiste pyhade järel pöördutakse ka … Jeesus Kristuse poole. “Jeesus on meie jaoks vaid pyha mees” – selgitab mu saatja. Marid on salliv rahvas, nad ei pelga uuendusi, vaid pyyavad need oma usku sulatada. Yks tähtsamaid jumalaid on praegu õitsengu jumal (Perke Jumo) – majanduse ja äri jumal. Jah, usk, olgugi põline, ei seisa paigal.

 

Kõige rahvarohkemad palvuspaigad on peajumal Oš Poro Kugu Jumo ja synni ema Šotšõn Avale pyhendatud lõkete juures. Naisjumalalt palutakse perele õnnistust. Mari usus on tugev naiselik alge. Isegi taevas on neil naissoost.

 

Jumalatele tuuakse anniks hanesid ja parte. Lõkete kohale riputatud suurtes kateldes keeb ohvriloomade liha. “See peab jääma saladuseks, siin ei tohi pildistada,” ytleb kart naeratades ja vaatab ainiti silma. Inimeste palvel teevad kardid ka eraviisilisi palvusi.

 

Lähen vaatan, mis toimub yhes palvepaigas. Mari memm kirjutab vihikusse jumalate nimesid. Äkki kõlab mobiiltelefoni helin. Vaadates kahele poole, võtab memm kähku telefoni, peidab tsivilisatsiooni saavutuse rätiku alla ja hakkab rääkima. Mari jumalad pole seni midagi öelnud mobiilside kohta. Nõnda kasutabki jõukam osa usklikest pyhas salus telefone. See-eest ei meeldi yhelegi jumalale pyhas paigas suitsetamine, vägijoogid ja vandumine.

 

b_250_250_16777215_00_failid_Savaran_kysoto2.jpg

 

Varsti hakkavad salus kõlama kõlksatused – peakart lööb kokku kirvest ja nuga. Need metalsed kõlksatused peletavad halbe vaime. Kohe algab yhispalvus. Veel äsja seisis minu kõrval lõbus noorsugu ja lapsed vanematega. Nyyd on eranditult kõik põlvili, moodustades kartide ymber poolringi.

 

 

 

Kart hakkab jumalatele selgelt ja rytmiliselt palveid lugema. Ta rõhustab tähtsamaid sõnu. See ei sarnane sugugi õigeuskliku liturgiaga. Palvuse igal osal on kindel ylesehitus ja rytm. Mari palved on justkui iidsed luuletused või hymnid.

 

Palvuse ajal söödetakse ka tuld – Tul Vodõž. Lõkkesse heidetakse pisut ohvritoitu, mille lõhn tõuseb jumalateni. Pärast palvuse lõppu asuvad ka inimesed sööma. Hämardub. Vaid lõkketule kuma heidab salusse heitlikku valgust.

 

Jumalatelt paluti abi elulistes asjus. Marid ei kahjatse jumalate ees ega palu neilt mingeid abstraktseid asju nagu näieks maailmarahu. Nende meelest on karistus väärteo eest vältimatu. Jumalad aga hoiavad maailmarahu ka ilma meeldetuletuseta.

 

Vabariigi pealinnas räägivad teadlased mulle mari usust veelgi imekspandavamaid asju. Näiteks salakirjast, mille abil mõnesaja aasta eest anti teada palvustest. Salapärasest jõust ju, tänu millele on kõik olemas. Ju meenutab kangesti veedade pranat. Mari usu alus on aga loonateadlikkus. Teadlikkus sellest, et inimene on vaid osake loonast.

 

b_250_250_16777215_00_failid_Savaran_kysoto3.jpg

 

Muidugi, lisaks usulisele tähendusele on palvustel ka sotsiaalne alltekst. Võimud on jätnud kylad ja asulad saatuse hooleks. Tööd siin pole, noored tahavad ära sõita ja mehed joovad. See pole nii yksnes Marimaal, vaid kõikjal, kus marid elavad. Tegelikult on see nii kogu paljurahvuselises Vene Föderatsioonis.

 

Haridusreformi tulemusel maakoolid “optimeeritakse”, see tähendab, pannakse kinni. Ametnikud laiutavad vaid käsi – seal olevat vähe õpilasi. Arstiabi on aga muutunud kylaelanikele pärast meditsiinireformi sama hästi kui kättesaamatuks. Inimesed elavad naturaalmajanduses ega usu helget tulevikku. Sellises olukorras jääb inimesele toeks vaid kart.

 

Siin ei teki kysimust, keda uskuda, ametnikku või ajalehte. Yldises majanduslikus ja kõlbelises allakäigus pakuvad kylale tasakaalu vaid pyha salu, palvus ja kart. Kart aitab nõuga, ka puhtalt elulistes asjades. Peamiselt aga õpetab, kuidas selles või teises olukorras olla ja käituda. Kuid mis peamine, tõeline kart ei valeta inimestele kunagi ega luba võimatut. Seepärast peetaksegi kartidest väga lugu.

 

Iidsetest aegadest peale on palvustel koondav ja yhendav ylesanne. Neile koguneb kogu rahvas olenemata soost, vanusest või jõukusest. Isegi ristitud marid käivad pyhades saludes. Nemad pöörduvad eriti sageli Sotšõn Ava poole, keda kõrvutavad neitsi Maarjaga.

 

Ka Savaran kysotos olnud palvus oli yldrahvalik. See lõpetab igal aastal kevadest sygiseni kestva palvuste aja. Kord 5-10 aasta järel on yldised palvused, kus kardid paluvad õitsengut kõigile maadele ja rahvastele.

 

Maride põlisusk tuli põranda alt välja alles perestroika ajal. Võimalik, et nende imepärane usk pole yksnes vanade arusaamade mõtestamine. Sest nagu ytles mulle yks vana mari – palvus, see pole tagasipöördumine minevikku, see on pöördumine igaviku poole.

 

 

Yтрo.ru põhjal Maavalla Koda