[text]

Täna on

Elo Liiv kirjutab ajalehes Postimees, et kohustusliku usundiõpetuse sisseviimine koolidesse tähendaks kristluse selget eelistamist juba riigitasandil. Ent mingit eetikakriisi see ei lahenda, sest eetika saavad lapsed kodust.

Lugedes lehtedest meie peaminister Andrus Ansipi sõnavõttu konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas», kus osalesid kõigi parlamendierakondade esimehed või esindajad, mõtlesin ma: «Oeh, jälle algab uus ajupesu! Kas tõesti ka tema toetab sundusliku usundiõpetuse sisseseadmist kõikidesse Eesti koolidesse? No uskuge ise jumalat, millist tahate, aga jätke ometi meie lapsed rahule.»

Kristlased pyyavad näidata, et nende käes on ainus ja õige eetika monopol. Nemad ja kahjuks paljud meie poliitikud ei arvesta, et eetika on olemas kõikides maailma religioonides ja usundites, ka ateistidel.

Sunniviisiline usundiõpetus oleks ehtne näide yhe olulisema eetikapostulaadi rikkumisest, lisaks toodaks see silmakirjalikkust nende laste puhul, kelle peres jumala olemasolu ei tunnistata.

Andrus Ansipi väide, et kirikuga seotud inimese elu on oluliselt rikkam võrreldes nendega, kellel ei ole seost kirikuga, viitab otse usulisele sallimatusele kõrgemal tasemel.

Usk on igayhe eraasi ja kui inimestelt võetakse vabadus tutvuda, uurida ja uskuda usku oma tõekspidamiste järgi, siis on see ilmselge ahistamine.

Systeemne seebimull

Kogu peaminister Ansipi ettekanne põhines väidetel, et Eestil on kristlikud juured ning kogu meie yhiskond januneb kristlike jumalasulaste ja õpetussõnade järele.

Kui riik lähtuks usuvabaduse ja sekulaarse riigi printsiibist, see tähendab põhimõttest, et riik ja kirik on teineteisest lahutatud, siis ilmneks kristliku eetika ja usutunnistuse järele janunevate inimeste tegelik arv.

Praegu on paljudel «kristlikud juured» sellepärast, et kogudused ja kogu muu kiriklik institutsioon toitub vaid neile võimaldatud soodsatest seadustest ja tingimustest ning maksumaksjate rahast. Vahel paneb imestama, et leeriminejatele veel riiklikku toetust pole määratud.

Kui kiriklikud institutsioonid tahaksid olla tõeliselt eetilised ja ausad, siis ei puutuks nad umbisikulist maksumaksja raha ning võtaksid alandlikult vastu vaid oma toetajate annid.

Yhekylgsed õppekavad

Vägisi usundiõpetuse sisseseadmine tuleb ikka ja jälle avalikul tasandil jutuks. Palju on inimesi, kes on vastu, kuid samas kasvab aasta-aastalt koolitatud usundiõpetajate arv ja koos nendega ka vastavasisuline surve. Inimesed on vastu, sest teavad nende õpetajate koolituskavasid, teavad ka pakutava usundiloo õppekava, mis on selgelt ja yhekylgselt kristlikud.

Kommentaator Aavo Laissaar on öelnud, et sellise usundiloo vastased tajuvad kirikus elavat veel tänagi sedasama mõtteviisi, mis kord nõidu tuleriidale saatis.

Elab edasi ylikonservatiivse, patriarhaalse, marurahvusliku ja sallimatu mõtteviisina, mis ei kohku tagasi millegi ees selleks, et omi eesmärke kaitsta ja ellu viia. Ajalugu näitab, et kirik ei ole suutnud enamjaolt olla evolutsiooni lõiketeraks selles, mis puudutab vägivallatuid lahendusi ja ohvrite poolt olemist, vaid suisa vastupidi.

Kultuur ja religioon ei ole samaväärsed. Inimeste vähene teadmine kultuurist ei tähenda seda, et tuleb koolides usuõpetust andma hakata. Eetikakriis ei tähenda seda, et lapsed peavad usundeid tundma.

Usundiõpetuse juurutamiseks vajaminev raha võiks hoopis minna peredele, et emadel-isadel lastega rohkem aega oleks. Hingekarjaseid koolitagu oma kuludega ikkagi inimesed, kes hingekarjaseid vajavad. Perest saab alguse kogu eetika, mitte koolist või köstri targutustest. Jagan isand Lauri Leesi väljaöeldud mõtet, et riigieelarveline kool tuleb täielikult sekulariseerida.

Õpetus kogudustele

Mu syda kyll rahunes, kui leidsin internetist yhe mureliku kommentaari eesti mehelt, kes iseloomustab lihtsas ja natuke tahumatus keeles oma seisukohta.

Tema arvates tähendab usundi(usu)õpetuse sisseviimine koolidesse just talle lisakoormust.

Siis pidavat ta hakkama nägema ränka vaeva, et kõigile oma (laste)lastele teha selgeks nimetatud õpetuse valelikkust, alatust, silmakirjalikkust, eestlusevaenulikkust, isiksuse allasurumist, karjainstinkti elustamist ja lõppude lõpuks langeb nende silmis ka kooli autoriteet. Seega peaks ta loodusseadusi ja kõike muud vajalikku hakkama õpetama kodus ise.

Ehk peaks kirik ise eetikat ja usku õppima. Seda just nii-öelda põlatutelt, kes elavad looduse ja esivanemate seaduste järgi ning on palju vägivallatumad ja eetilisemad – lihtsalt sellisel põhjusel, et nende vanemad on nii õpetanud? Teen ettepaneku viia igal Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluval usuyhingul kohustuslikult oma koguduses sisse õppeaine «Eetika võimalikkusest olemata kristlane». Ainet peaks andma spetsiaalselt riigi poolt koolitatud ilmalik õpetaja.

Tänapäeva inimesed ei talu, et keegi arvab endal olevat niipalju tarkust, et sunniviisiliselt oma usul põhinevaid tarkuseteri kuulutab. Pealegi ebaeetiliselt nendele, kes seda pole kysinud.

Postimees