Viljandimaal on palju hiisi, ohvrikive ja allikaid, mida on austanud juba esivanemad ja mille juurde inimesed on leidnud taas tee, kirjutab ajaleht Sakala.
Pärsti vallas asuva Madi talu perenaine Ülle Parm ytleb, et Tammemäe talu mail asuv hiis on inimeste hulgas omajagu tuntuks saanud.
«Me käime tähtpäevadel Tammemäel tuld syytamas ja sageli põleb seal juba mitu kyynalt,» rääkis Parm.
Madi pererahvas syytab hiiemäel kyynlad hingedepäeval, jõulude aegu, aastavahetusel ja teistel rahvakalendrist teada tähtpäevadel, aga vahel suvalisel ajalgi. Ülle Parm ytleb, et seda tehakse ka juba igaviku teedele lahkunud vanemate synnipäevadel.
«Mida hiis inimesele annab? Seal tunneb igayks omamoodi tundeid. Hiieskäik annab rahu hinge. Seal olles kaotame ajataju ja see on hea, sest nii saame vaikuses oma mõtteid mõelda ja nii mõnigi kysimus on leidnud seal vastuse,» kinnitab perenaine.
Hiis on naise sõnul tähendanud midagi pyha ja samas eluliselt tähtsat, aukartusttekitavat ja rituaalenõudvat, kindlalt kõrgemate ja vägevamate jõududega seonduvat. Hiis oli yhtaegu nii kes kui mis, temas tunnetati väge ja jõudu.
«Inimesed on kylastanud Tammemäge seltskonnaga ja siis hiljem yksi tagasi tulnud,» teab Ülle Parm rääkida.
Pärimuse kohaselt käisid muinasaja tuntud mehed öösel hiiemäel nõu pidamas ja siis syydati Lembitu kiviks kutsutaval rändrahnul tuli.
Nagu nimigi ytleb, on Tammemäel 17 tamme ja lisaks yks keerdu kasvav kask. 1999. aasta madisepäeval tollaste Viljandimaa omavalitsustegelaste istutatud tammed sirguvad hiiele täienduseks.
«Yks tamm langes välja, aga me istutasime selle asemele uue,» räägib Madi perenaine.
Hiis meenutab Lembitut
Tammemäel asub rändrahn, kuhu Viljandi kodu-uurija Jaan Vellema raius 1936. aastal teksti «Lembitu 1217» ning mille juures arvati olevat legendaarse eestlaste vanema matmiskoht. 1925. aastal tehtud kaevamistööd näitasid, et kellegi viimast puhkepaika seal siiski pole.
Kyll aga puhkavad esivanemate surnukehad naabruses asuvas Madi kivikalmes. Madisepäeva lahinguga on seos ka Kabelimäel, mis oli muiste samuti ohverdamiskoht.
1987. aastast on Tammemäel kohalike meeste Enn Mägi ja Jaan Kapi tehtud puust kilp ja mõõk.
Tammemäe talu pererahvas Vaike ja Vambola Siimon ning Madi talu peremees ja perenaine Toomas ja Ülle Parm hooldavad hiiekohta, kivikalmet ja Kabelimäge juba aastaid. Sageli korraldatakse selleks talgud.
«Kevadel teeme koristamistalgud, suvel niidame, sygisel tuleb lehti riisuda ja vaarikavarred maha võtta,» kirjeldab Ülle Parm. Tänavu tuli neil palju vaeva näha jaanuaritormi tekitatud tuulemurruga, sest maru murdis hiiemäelt kõik kuused.
Suuremad koristustööd on enne jyri- ja madisepäeva, sest siis peab hiis korras olema.
Olustvere vallas Õnniste kylas asub kunagine hiiekoht, kus on ohvrikivi ja -allikas. Esimene neist asub Alt talu, teine Mäelt talu maadel.
Õnnistel on ohvrikivi ja –allikas
Allikat hoiab korras Mäelt talu peremees Peeter Mikson, kes on sinna istumiseks pakud toonud, ymbritsenud veesilma kividega ja ehitanud vee ylevoolusysteemi.
«Suviti käib siin palju rahvast, vahel satub mõni ekskursioon ka talvel ohvrikivi ja allikat vaatama,» rääkis Mikson.
Peremehe meenutust mööda oli Allikamäel vanasti hiis. Praegu on seal alles ohvrikivi, mille lohkudesse inimesed muiste ohvriande tõid. Allika ääres aga puhkasid hiieskäijad jalgu.
«On teada, et katku ajal tõmbasid inimesed ymber hiie punase lõnga ja see hoidis kyla tõvest vaba, samas kui ymberkaudsetes kylades surid elanikud katku kätte — sellest tuli ka Õnniste nimi,» selgitab Mikson.
Ohvriallikaid leidub veel Kolga-Jaani vallas Eesnurga kylas, Kõo valla Arussaare kylas ja Pärsti vallas Siniallikul. Ohvrikive on Abja valla Atika kylas, Karksi valla Lilli kylas, Arussaarel, Kolga-Jaani valla Leie ja Parika kylas, Suure-Jaani valla Jaska kylas, Paistu valla Sultsi kylas ja Saarepeedi valla Välgita kylas. Mitmel pool maakonnas on teada hiiepuid ja -kohti.