VILJANDI KOHTUMAJA, kunagise rahukohtu läheduses kasvav põlistamm on saanud põhimõtteliste vaidluste objektiks ning ehtsaks tülitammeks linnavalitsejate ja loodusearmastajate vahel, kirjuas loodusteadlane Olav Renno ajalehes Sakala.
Esimesed ei soostu selle markantse puu säilimise heaks sammugi taanduma senisest ehituskavast ega nõustu tulevast lasteaeda nihutama poole tosinagi meetri võrra kvartali sisemusse. Teise leeri arvates on see puu olnud linna ehe ja peaks selleks jääma edaspidigi.
Ymbritseva looduse oleme saanud justkui kingiks oma eellastelt, ent pigem on see laen meie järglastelt. Peaksime selle neile edasi andma vähemalt niisama heas seisundis, kui saadud. Inimese eluiga on kyll suhteliselt lyhike, kuid tegelikult suudab iga põlvkond Maad ja loodust järjest rohkem ja pöördumatult muuta, mida aeg edasi, seda enam.
ME NÄEME ja taunime, et iga päev hävitatakse mitusada ruutkilomeetrit troopilisi vihmametsi, Maa rohelisi kopse ja alles avastamata looduse pelgupaiku, ent omaenda rohelise linna tiitlit vääriva kodukoha säilitamisel oleme valmis mis tahes mööndusteks. Siin mitu inimpõlve kasvanud puude linnapildist kõrvaldamisega riivame tugevasti neid puid istutanud ja hoidnud inimeste mälestust.
Posti tänava tamm on dendroloogide hinnangul 165—170 aastat vana. Haljastusspetsialistide teada on ta kõige elujõulisem ja tervem tamm kogu linnas!
Mõne tehnokraadi lubadus istutada selle puu korvamiseks kas või kymme uut noort tamme on kergekaaluline ja isegi naeruväärne: millal neist heistritest ykskord silmarõõmu pakkuvad puud kasvavad (kui neist yldse asja saab)? Meil kõne all olev tamm aga on kõik puid ohustavad noorusraskused yle elanud, seda esimesed aastakymned, kuni kohtumaja ehitamiseni, Puiatu parunile kuulunud linnakrundil.
ENAMIK PUID suudab elada ja kasvada kauem, kui kestavad kasutuskõlblikena samavanused ehitised. Ka planeeritud lasteaia fyysiline iga on arvatavasti 75, parimal juhul võib-olla 100 aastat, moraalne tõenäoliselt vähemgi. Seal praegu kõrguvale tammele pakuksin pysimist veel vähemalt 300 aastat!
Paljud viljandlased on lapsena sygiseti korjanud Posti tänava puudelt varisenud tammetõrusid ja kastanimune. Muidugi on ka neid, kes on sinna autot parkides kirunud katusele ja kapotile kolksatavaid loodusande.
Mõningaid kodulookilde jaankrossilikult menetledes võiksime väita, et neid tõrusid on poisipõlves korjanud Johan Laidonergi, kui põikas uudistama kohtumaja kerkimist, kus käis ehitustööl tema ema.
Kyllap hellitasid seda juba kolmveerandi sajandi eestki silmatorkavalt suurt puud oma hommikustel linnast ylevaate saamise käikudel ka August Maramaa pilgud. Tema idee oli muuta Viljandi roheliseks linnaks, istutades uusi puid ja hoides vanu.
YKS LEGEND pajatab, et pärast sõda Viljandisse tööle suunatud emakeeleõpetaja Enn Koit, tublisti kahe meetri pikkune mees kiiganud oma esimesel linnakylastusel yle tollal tamme juures olnud umbes 1.75 meetri kõrguse plangu ja kysinud selle taga peenraid rohinud naiselt: «Kas esimese keskkooli juurde pääseb seda tänavat mööda?» Aednik vaadanud yles ja vastanud: «Jah, ratsutage aga otse edasi!»
Oleks väga kurb, kui paljude linnakodanike ja endiste viljandlaste arvamuse vastaselt ei vaadataks lasteaia asendiplaani ymber ega nihutataks ehitist tamme säilitamiseks vajalike meetrite võrra krundi sisemuse poole ning põlispuu langekski ametnike põikpäisuse ohvriks. Lasteaia kasvandikele tohiks see puu mällu talletuda kogu eluks, laulusõnulgi, et «Yks tamm meil kasvas õues, just maja ukse ees!».