Maarahva 10219. ajastaja mahlakuu 24. päeval
(24. 04.2006)

Eilsel jyripäeval, maarahvapäraselt karjalaskepäeval, mälestati mitmel pool Eestis tulede ääres esivanemate kangelaslikku võitlust vabaduse ja maa eest. Tuhanded, võibolla sajad tuhanded vana maarahva mehed ja naised on ohverdanud sajandite jooksul elu selle eest, et meil täna siin oleks oma maa, keel ja meel, ja muidugi, et siin oleksime meie, põlisrahva järeltulijad, hoidmas maarahva sugu ja pyhapaiku.

Eile möödus 663 aastat Harju ehk Jyriöö ylestõusust. Sadakond aastat varem olid meie esivanemad tõotanud: „Kuni on kasvõi yks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu ristiusku!”. See Henriku Liivimaa kroonika vahendusel meieni jõudnud vanne kumab vastu meie suulises rahvapärimuses ja 19. ja 20. sajandi rahvajuhtide mõtetes.

Kui syytasime eile esivanemate kombel tervistava ja puhastava väega lõkked ja meenutasime nende antud vannet, kõlasid õõnsalt uudised kõikide Eesti sõdurite mälestamisest Tori kirikus ja Tallinnas Jyriöö pargis (Sõjamäe hiies).

Ristiryytlite röövvallutusega alanud okupatsioonisajanditel (1208-1918) võõraste käe läbi langenud või armetusse surutud  esivanemate  mälestust austades tundub meile kole ja syndmatu, et Harjumaad haaranud Jyriöö ylestõusu vabadusleegi mälestamise tõrvik syydatakse mõnes okupantide käsul rajatud kirikus (olgu see Tori või muu) ja seejärel viiakse Eesti Vabariigi poliitilise ning sõjaväelise juhtkonna osalusel läbi kristlik teenistus taaralaste poolt kavandatud Sõjamäe hiies!

Võib aimata ja tunda, et nõukogude võimu hukatud taaralased, Eesti Vabariigi ohvitserid, ja need maarahva vanemad ja võitlejad, kes langesid oma kodu ristisõdijate eest kaitstes, vaatavad Toonelast seda kaplanite kannustusel toimuvat muistse vabadusvõitluse mälestusteenistust kurval pilgul.

Nii elavad kui lahkunud peavad kurvastusega nägema sedagi, kuidas kristlike koguduste liikmed yritavad raha võimu kasutades hävitada meie esivanemate pyhasid hiisi Purtses ja Kundas. Muistsed hiied on löögi all mujalgi.

Teame, et tänased kristlikud kirikud ja nende juhid on 13. sajandil alanud okupatsioonide käigus rajatud kirikute õigusjärglased nii õpetuslikult kui kirikuvarade osas. Seega oli ja on nii kiriku katoliiklik ja õigeusklik kui hilisem luterlik haru otseselt ja aegumatult kaassyydlane nii Jyriöö ylestõusu põhjustes kui ka hilisemas järjest raskemas rõhumises.

Niikaua, kui kirik ei ole meie rahvale osaks saanud vägivalla, kahju ja alanduste eest avalikult ja siiralt andeks palunud, nii kaua pole tava- ega sõjaväepastoritel eetilist ega moraalset õigust kiriku esindajana sõna võtta Jyriöö ylestõusu jt varasemate vabadusvõitluste tähtpäevade koosviibimistel. Nõnda ytleb meile esivanematelt päritud õiglus- ja syndsustunne.

Me ei soovi oma ajaloolistele tõsiasjadele viitava avaldusega kellelegi halba, kuid leiame, et ilma eetilise ja moraalse selguseta neis asjus ei ole võimalik kylg-kylje kõrval ja heal meelel osaleda taolistel rahvuslikel yritustel sõltumata meie usundilisest maailmavaatest.*

Jyriöö ylestõusu ning teiste Eesti riigi piires enne 1918. aastat langenud kaugemate sugulaste ning hõimlaste mälestamise tuled on õigem ja ausam syydata esivanemate linnamägedel ja hiites, mitte kirikutes ega saksa, vene, rootsi jm suguvõsadele kuulunud mõisates.

*Allmärkus: Eesti taarausulised, maausulised, buddistid jt saavad põhimõtteliselt osaleda ka
 muude uskude teenistustel, sest erinevalt juutide, kristlaste ja moslemite
usutunnistusest ei ole seal käsku - Sinul ei tohi olla teist Jumalat
Jahve/Jehoova/Allahi kõrval.

Austusega

Ahto Kaasik
Maavalla Koja vanem