Uma Leht
Holtsi Leila, võrokõnõ võõral maal
Heräsi hummogu üles ja inämb magama es jää. Mõttõ naksi pääh tsõõri käümä. Ega es olõki muud ku sängüst vällä ja kirotama.
Olõ täämbädses Inglüsmaal Newcastle’ih (vai Vahtsõliinah, ku võro kiilde ümbre panda) elänü kolm kuud. Mitte külh väegä kavva, a iks nii pall’o, et mõnda asja är märki. Tõistmuudu ütiskund ja elo and hääd matõrjaali võrdlõmisõs. Ja mõnõst as’ast õkva piät kõva helüga kõnõlõma.
Ku võõra rahva seeh ellä, tulõ pall’o parõmbalõ vällä hindä esimuudu olõk. Mõnõh mõttõh omma eestläse ja ingläse üttemuudu – hoitva koto, seo om näile tähtsä kotus, ega võõrast iks niisama sisse ei kutsuta. Ku tahetaski kokko saia, sis mindäs pubidõ. Sääl om kah hää juttu aia ja istu kasvai terve õdak ja kõik om kõrrah. Kodo kutsutas õnnõ kõgõ parõmba sõbra vai sugulasõ. Om jo ingläisil ütlemine: mu kodo om mu kindlus.
Kõgõ suurõmb vahe, midä siiäni nännü olõ, om kultuurõ vahe. Ingläse omma niinimetet vana kultuurrahvas, eestläse omma luudusõinemise, luudusrahvas – mis tuust, et parhilla kõvva suurtõ ilma tahetas minnä ja õurokombit umas võtta.
Ingläse ütelt puult hoitva kombit, a ei olõ niimuudu luudusõ ja eläväga ütte köüdedü ku eestläse. Nä presvä uma maitsõ pääle ja näile om tähtsä, et asi (kas süük vai tüüriist) olõsi Inglüsmaal tettü. Egäh maakunnah omma uma kimmä kombõ ja kiil. Inglüsmaa tõsõ osa nigu Wales ja Šotimaa omma ummi kombidõga kah väegä tähtsä. Telekah juusk kõikaig üts päähämäärmine, mink edimäne küsümüs om: kas tahat är essü võõrit kotussõnimmi lugõdõh? Tulõ ja kae, mis meil siin om. Nii reklaamitas Walesi.
Väegä pall’odõ restoraanõ reklaami presvä uma, paikligu söögitegemise matõrjali pääle: värske, õkva merest võetu vai umah aiah kasunu.
Ma arva, et Eestimaal võinu inemise kah inämb paikligu kultuuri pääle uhkõ olla ja kodomaist ni umakiilset tähtsämbäs pitä – suitsusann ja kotoh suitsutõt liha om õkva tuu, midä muu ilma puhtusõst ja üttemuudu olõmisõst ärkohitsõdu õuruuplanõ kaema ja otsma tulõ. Parhillanõ aig om õkva hää hindä näo näütämises – ja midä inämb ummamuudu olõt, toda parõmb. Om hää teedä, et sul om kotus, koh su juurõ omma, ja hää om, ku su rahvas hoit alalõ aost aigu edesi antu tarkusõ ja uma näo.
Eestläse omma iks luudusrahvas, a ingläse omma luudusõst kavvõhõ lännü – nii pall’o ku parkõh nätä ja tunda saa. Neo, kiä maal eläse, omma muidoki õnnõga kuuh, a iks, seo ei ole seo. Lätsi rohopoodist tsäimatõrjaali otsma, a tull’ vällä, et es pidänü vaiva nägemä. Sääl tsäihainu lihtsäle olõ-i! Eestih saa iks aptegist määndsitki ravihainu, et tsäid tetä, a siin om seo kotus inämb nigu harilik puut – saat osta hindäle egäsugutsit nipsas’akõisi, kirotamispaprit ja midä värki viil. Ainult seo vaihõga, et uma roho saat kah säält kätte.
Sõbra imehtäse, ku ma kõnõlõ vahel et näet, umbõ lännü näpulõ panõ viinalapi pääle vai ku kõtt kõrrast är, pipraviin avitas vai om midägi muud.
Sõbõr Iirimaalt oll’ küläh, kävemi liina piteh koosõrdamah ja saimi külmä. Õdagu sis kõnõli, et noh, et teemi lämmind piimä-mii-sibulamöksi ja joomi inne sängüminekit – et seo avitas halva kurgu ja külmä vasta iho seeh. Tä kai minno nigu imeeläjät, küsse, et kost ma seod tiiä vai kuis ma säänest asja mõista. Sis oll’ mu kõrd suuri silmi tetä. Ütli, et seo om olnu üts osa mu elost. Ja et väegä pall’o kodomaal tiidvä, ku hää omma mesi ja piim külmä vasta. Kae, miä kõik vällä tulõ, ku kotost kavvõh olõt!
Seo ilma liinah elläv ingläne saa luudusõga kokko nii pall’o ku pargih vai ku liinast vällä maalõ sõit. Säänest asja nigu Eestih, et elät mõtsa seeh umaette vai elät maal ja piät umma tallo, tulõ väega veidü ette. Vaihõpääl, ku hõlahus rohilidse perrä suurõs lätt, lää Armstrongi parki, koh omma puu ja nigu jupikõnõ mõtsa, koh tsirgu laulva ja vast esiki mõni orrav eläs.