Egä riidi saava Tarton Lilli uulitsa Loovkeskusõn kokko perimüshuvilidsõ ja niimuudu jo puultõist aastakka, kirotas Kesoneni Helena Uma Lehes.
PärimusKoda oll’ algusõn Viländi Kultuuriakadeemia opilasõ Lee Egle «kodoülesannõ». Koolitüüst sai huviliidsi tsõõr, miä meelütäs ligi nii nuuri immi latsiga ku ka vannu inemiisi.
Prõlla om PärimusKoja vidäjä Allikas-Hallikase Leila. PärimusKoja üts kokkosaaminõ om neli tunni pikk – kats tunni Leila kõnõlõs, tõno kats tunni tetäs midägi. Väiku seltskunnaga om hää egä inemisega tegeldä ja huvvi juhti.
Leila sõnno perrä om PärimusKojan kõgõ tähtsämb rahvakalendri tundma opminõ. Kodagi nakkas tüüga pääle käänüpääväl ja lõpõtas jaanipääväl.
Egä riidi tetäs nädäli tähtsämbäst pühäst ka väiku kokkovõtõ. Oppusõn saias pall’o tukõ Viirese Antsu raamatust «Eesti rahvakultuur». Näütüses hengiaol kõnõl’ Leila «hengisantõst».
PärimusKoda om ka mitmõhe paika umma tüüd näütämä kutsut. Masingu koolin tetti laulumängu ja muinasjutu opitarõ. Sääl opva tervüseviaga latsõ olli huvitõt, a huvvi oll’ rassõ vällä tuvva. MaailmaFilmi festivalil käünü inemiisi jaos tetti kaalakaardi paila. Antoniusõ Gildin tetti viiõs tunnis vallalõ perimüskoda, kon kõik inemise saiva jõulutähte meisterdä.
Tulõvigun lätt PärimusKoda edesi ku huviring. Plaanin om läbi kävvü kõik rahvakalendri pühä, oppi vahtsõt talorahva rõividõ kotsilõ, kullõlda näütüses Pääri Pireti ja Hiiemäe Malle loengit, tetä kuuntüüd Eesti Rahva Muusõumiga.
Leila sõnnu perrä ei tähendä perimüskultuur vannu talopoigõ, a mõttõmustrit, miä om umanõ vanalõ kultuurilõ ja ku taad tundma opit, sõs om põnnõv.
Sääne perimüskoda võisi ka Võromaal olla, miä oppas tähtsämbit asjo mikandi rahvakultuurist.