Hiljutisel jyripäeval, maarahvapäraselt karjalaskepäeval, mälestati mitmel pool Eestis tulede ääres esivanemate kangelaslikku võitlust vabaduse ja maa eest. Tuhanded, võibolla sajad tuhanded vana maarahva mehed ja naised on ohverdanud sajandite jooksul elu selle eest, et meil täna siin oleks oma maa, keel ja meel, ja muidugi, et siin oleksime meie, põlisrahva järeltulijad, hoidmas maarahva sugu ja pyhapaiku.

Kuid hukkunud esivanemaid mälestati ka teisiti. Tori kirikus toimus president Rüütli osavõtul langenud Eesti sõjameeste mälestusjumalateenitus.

Tänavu möödus 663 aastat Harju ehk Jyriöö ylestõusust. Sadakond aastat varem olid meie esivanemad tõotanud: „Kuni on kasvõi yks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu ristiusku!”. See Henriku Liivimaa kroonika vahendusel meieni jõudnud vanne kumab vastu meie suulises rahvapärimuses ja 19. ja 20. sajandi rahvajuhtide mõtetes.

Kui syytasime karjalaskepäeval esivanemate kombel tervistava ja puhastava väega lõkked ja meenutasime nende antud vannet, kõlasid õõnsalt uudised kõikide Eesti sõdurite mälestamisest Tori kirikus ja Tallinnas Jyriöö pargis (Sõjamäe hiies). Väljendamaks vastumeelsust sellisele tegevusele, avaldas Maavalla Koda pöördumise esivanemate mälestamisest.

Ristiryytlite röövvallutusega alanud okupatsioonisajanditel (1208-1918) võõraste käe läbi langenud või armetusse surutud  esivanemate  mälestust austades tundub meile kole ja syndmatu, et Harjumaad haaranud Jyriöö ylestõusu vabadusleegi mälestamise tõrvik syydatakse mõnes okupantide käsul rajatud kirikus (olgu see Tori või muu) ja seejärel viiakse Eesti Vabariigi poliitilise ning sõjaväelise juhtkonna osalusel läbi kristlik teenistus taaralaste poolt kavandatud Sõjamäe hiies!

Võib aimata ja tunda, et nõukogude võimu hukatud taaralased, Eesti Vabariigi ohvitserid, ja need maarahva vanemad ja võitlejad, kes langesid kaitstes oma kodu ristisõdijate eest, vaatavad Toonelast seda kaplanite kannustusel toimuvat muistse vabadusvõitluse mälestusteenistust kurval pilgul.

Nii elavad kui lahkunud peavad kurvastusega nägema sedagi, kuidas kristlike koguduste liikmed yritavad raha võimu kasutades hävitada meie esivanemate pyhasid hiisi Purtses ja Kundas. Muistsed hiied on kiriku vaikival heakskiidul löögi all mujalgi.

Teame, et tänased kristlikud kirikud ja nende juhid on 13. sajandil alanud okupatsioonide käigus rajatud kirikute õigusjärglased nii õpetuslikult kui kirikuvarade osas. Seega oli ja on nii kiriku katoliiklik ja õigeusklik kui hilisem luterlik haru otseselt ja aegumatult kaassyydlane nii Jyriöö ylestõusu põhjustes kui ka hilisemas järjest raskemas rõhumises.

On ysnagi tähendsulik, et Eesti sõjameeste mälestuskiriku kõrvale Toris pystitati Tsaari-Venemaa ja teisteltki kristlikelt märgistelt tuttav Pyha Jyri ratsamonument. Selle jalge all on lohemadu,  mis kristlikus tähendusväljas tähistab võitu kõige mittekristliku, seal hulgas põlisrahvaste yle. Muistse vabadussõja veristes lahingutes tallati Maavalla põisrahvas – maarahvas – sajanditeks kristliku ikke alla. Me ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et Pyha Jyri kuju Tori kiriku kõrval on ausammas kristlikule okupatsioonile, rahvamõrvale ja sajanditepikkusele viletsusele.

Me ei saa ka mööda vaadata tõsiasjast, et Eesti riigi kõrgeim autasu – Maarjamaa rist väärtustab meie maa kuulutamist ristisõdijate Maarjamaaks, mis tähendas meile kaotusrohkeid kaitselahinguid ja viletsusesajandeid. Need on vaid mõned näited okupatsioonivõimude avalik-õiguslikust pyhitsemisest.

Maavalla Koda ei soovi oma ajaloolistele tõsiasjadele viitava avaldusega kellelegi halba, kuid leiab, et vaja on ajaloolist, eetilist ja kõlbelist selguset neis asjus.

Muistses vabadussõjas  võidelnud põlisrahva järeltulijad ei saa osaleda heal meelel esivanemate mälestusyritustel, kus võtavad sõna vaenulike usuyhenduste esindajad. Niikaua, kui kirik ei ole meie rahvale osaks saanud vägivalla, kahju ja alanduste eest avalikult ja siiralt andeks palunud, nii kaua pole tava- ega sõjaväepastoritel eetilist ega moraalset õigust kiriku esindajana sõna võtta Jyriöö ylestõusu jt varasemate vabadusvõitluste tähtpäevade koosviibimistel. Nõnda ytleb meile esivanematelt päritud õiglus- ja syndsustunne.

Rõhutan, et maausulistel ja taarausulistel nagu ka näiteks buddistidel pole põhimõtteliselt võimatu osaleda ka kristlikel talitustel, kuna meid ei seo kristliku käsulaua 1. käsk: sul ei tohi olla teist jumalat Jahve/Jehoova kõrval.

Tulevikule mõeldes. Jyriöö ylestõusu ning teiste Eesti riigi piires enne 1918. aastat langenud kaugemate sugulaste ning hõimlaste mälestamise tuled on õigem ja ausam syydata esivanemate linnamägedel ja hiites. Need paigad on meie esivanematele pyhad ja tähtsad, mitte kirikud ja mõisad. Mõistagi tuleks sellistel yritustel järgida pärimuslikke häid hiietavasid. Sellist Eestit me tahtsime.

Ahto Kaasik