Mitmesaja-aastane Halliku kynnapuu ehib end emadepäeva paiku õhkõrna õielooriga, otsekui avaldades austust kõigile inimestele, kes teda mäletavad – kymne põlve kaugusel ja kaugemalgi, kirjutas ajaleht Postimees.
Kui yhe põlise puu latv ulatub nii kõrgele taevasse nagu Halliku kynnapuul ja kui selle juurte alt voolab välja veerohke allikas suunaga päikesetõusule vastu, siis see puu on ilmapuu ja allikas pyha.
Nii räägib Halliku Maanaiste Seltsi liige Maie Malt, kel on õnn elada ilmapuuga yhe õue peal ja kes käib igal hommikul karge allikaveega oma nägu pesemas.
«Minu vanaema Pouline elas 103-aastaseks,» on Maie uhke. «Vanaema ei vajanud kuni surmani prille. Temale oli see silmaallikas.»
Maie usub, et suurest kynnapuust ja allikast väljavoolav vägi on temagi tervise ja elurõõmu tagasi toonud. Sest mitte alati ei ole Maie pakitsenud niisugusest tegutsemisvajadusest ja energiast kui viimaseil aastail.
Maie ellu tuli pööre pärast seda, kui ta oli oma esivanemate kodu koos piiri peal kasvava kynnapuuga tagasi saanud. See oli 1992. aastal. Siis hakkas Maie käima Tartu ja Halliku vahet – nyyd on ta end Hallikul päriselt sisse seadnud.
Maie vanaisa Kristjan Õunapuu oli Halliku mõisa viimane sepp – Maie kodu asubki sepa elumajas. Vanaema on talle rääkinud, et vanaisa polnud mitte mõni tavaline sepp, vaid tõeline meister, kes lihtsate rauatööde kõrval mõistis taguda kauneid uksehingi ja sepistada käepidemeid.
Sellessamas majas syndis 1939. aastal Maiegi. Ta ema Lilli-Aliide nurgavoodi on yhes kambris seniajani alles ja selle kaarjat peatsilauda käib Maie mõnikord silitamas.
Kui Maie Hallikule tuli, hakkas ta uurima ja yles kirjutama paiga ajalugu.
Kunagi olnud sealmail yheksa allikat. Sellest saanud koht oma nime.
Maie otsib käsitsi kirjutatud paberitest yles kyla esmamainimise aasta. See on 1582.
Kas ilmapuu võis siis juba sirguda? Vaevalt! Aga Maie ihkaks seda uskuda, sest kui yks puu on sedavõrd laia ja imepärase võraga otse maa seest voolava allika kohal, siis see ei saa olla tavaline asi. «Siis peab see puu kyll väga vana ja tugev puu olema,» räägib Maie erutatult.
ykskord võttis Maie kätte ja mõõtis kynnapuu ära. Sai hiiglase jämeduseks neli meetrit ja 83 sentimeetrit. Niisugune mõõt annab silmad ette ykskõik millisele teisele kaitsealusele põlispuule.
Halliku ilmapuu looduskaitse all ei ole, kyll aga kaitseb seda Halliku sepikojas toimetav perenaine Maie Malt, kohalik kylarahvas ja lapsedki, kes puu all mängimas käivad.
Lastele meeldib uskuda, et allikas elavad haldjad, ja kõiki neid teisi ajaloo lugusid ka, mida Maie neile kui muinasjutte räägib.
Näiteks lugu sellest, et Halliku karjamõisa valitses keevalise verega krahv von Manteuffel, kes alati tuhatnelja oma mustade hobustega häärberi ette kihutas.
Või sellest, et yhes mõisa kõrvalhoones elab praegugi väike rehepapi moodi kummitus, punased pyksid jalas ja myts peas.
Või sellest, et kui suure põua ajal kolm lesknaist kokku saavad ja Halliku allika vett segama hakkavad, siis algab vihmasadu.
Selle vee segamise võttis Maie koos kahe teise naisega, kes oma mehe matnud, alles hiljuti ette. Sadu algas kolme päeva pärast.
Praegu kyll Jõgevamaal, kuid varem ajaloolise Tartumaa Kodavere kihelkonda kuulunud kyla on oma ärksa vaimu poolest alati silma paistnud.
Seal on tegutsenud seltsid, koos käinud laulukoorid ja näitemänguringid.
Peab tunnistama, et Eesti esimese iseseisvuse ajal loodud Halliku Maanaiste Seltsi taastamise mõtte autor on samuti Maie Malt.
Teiste tragide naiste kaasabil sai mõte 1997. aastal teoks ja nyyd on kogu kylal eluvaim sees.
«Ma olen ikka mõnikord öelnud: ärge olge tarbetult tagasihoidlikud,» räägib Maie oma seltsikaaslaste peale mõeldes. «Tooge oma mõtted lagedale ja elage!»
Halliku Maanaiste Selts pyyab yhendada kogu piirkonna vanu ja noori, pidada meeles rahvakalendri tähtpäevi ja hoida Kodavere keelemurret. Seltsi liikme Linda Olmaru juhendamisel tehakse Hallikul taas näitemängu.
Tavaks on saanud jaanipäevaaegsed etendused, milles mõnikord lööb kaasa ka Linda Olmaru kuulus tytar, näitleja Liina Olmaru koos Indrek Sammuliga.
Halliku maanaised saavad kokku ka eelseisval pyhapäeval, emadepäeval. Siis mõtleb igayks oma emale või vanaemale ning räägib sellest, mida syda käsib.