Hasso Krull toob ilmselt nii mõnegi mõtleva inimese
eesti suulise vaimupärandi juurde tagasi, kirjutab Tõnu Viik ajalehes Sirp.
Hasso Krull leiab ja jälgib oma raamatus “Loomise mõnu ja kiri: essee vanarahva kosmoloogiast” triksteri mytoloogilist kujundit eesti suulises rahvapärandis. Kuid oma lähenemisviisilt ja haardelt sisaldab essee palju enamat: Krull arutleb folkloorse pärimuse tähenduse yle kaasaegsele inimesele, räägib keele olemusest ja tema “väest” ennemuistsetel aegadel, loomislaulu kui niisuguse temporaalsuse vormidest, ajaloolisest mõtlemisest, labyrintidest, õllekannude kosmilistest kirjemustritest ja paljust muust. Teksti suuremaid väärtusi on minu arvates Hasso Krulli antud eeskuju eesti rahvapärandi lahtimõtestamisel. Tegemist on intrigeeriva ja kaasahaarava teosega, mis pakub kindlasti laiemat huvi kui akadeemiliste rahvaluuleteadlaste tööd ja toob ilmselt nii mõnegi mõtleva inimese eesti suulise vaimupärandi juurde (tagasi).
Krull alustab oma esseed pealkirjas mainitud laulu, mõnu ja kirja mõiste seletamisega, mille kaudu ta fikseerib ka käesoleva kirjutise metodoloogia ja temaatilise asetuse nende levinud akadeemilise diskursuste suhtes, mis tegelevad eesti vanema pärimusega. Nii nagu lingvistilise kultuurirelativismi yks alusepanijaid Wilhelm von Humboldt, mõistab ka Hasso Krull keelt mitte neutraalse kommunikatsioonivahendina, vaid kollektiivse loomingu produktina, kus isegi keele grammatilised struktuurid väljendavad rääkijate kogukonna iidseid kosmoloogilisi tõekspidamisi. Keeled kannavad endas oma rahva “vaimu” informatsiooni, nagu seda väljendasid XIX sajandi alguse kultuuriteoreetikud, või siis yhe keelekogukonna “pikaajalist kogemusest”, nagu ytlevad Jaan Kaplinski ja Hasso Krull (lk 8).
Suulise pärimuse keskmes on lugulaul ehk Hasso Krulli sõnadega “vana laul”, mida meie rahvaluuleteaduses regilauluks kutsutakse. Lugulaulu vorm kattub Krulli käsitluses loodud maailma enese vormiga: “laulu lausumine” toob meid maailma loomise lähtepunkti juurde tagasi, sest “juba laulu vormis on sees loomise vägi” (lk 10). Nii nagu iga laulmine on alati tagasitulek mäletatu juurde ja selle vallandamine, nii on ka kosmose loomine samaaegselt uuesti alustamine ja eelmise maailmakorra taasloomine. Eesti muistset kosmogooniat väljendavaks peetavat Haljala kolme õunapuu laulu analyysist loeme: “Laulu lauldes tekib lauliku ja tema kaasalauljate ymber järjest laienev ring, mis hõlmab kõike ymbritsevat, kõiki maailmas olemasolevaid asju, lõpuks tervet universumit. Maailmast saab kosmoloogiline tervik, mille telje moodustab lauljate keeleline lausumine; filosoofiliselt võiks selle kohta öelda, et olemine ja lausumine langevad sel momendil yhte…. Laul kogub maailma keskme kokku aegade algusest, ennemuistsest ajast, yhendades meid yhtlasi kõikide esivanematega, kes on samamoodi laulnud. Sellel põhinebki laulu kosmiline rituaal, millegi muu pärast poleks ainsagi laulu laulmine vaeva väärt” (lk 15).
Kui nii, siis pole imestada, et lauliku hääl pole mitte tema isiklik, vaid “yrgse loomisväe vastupandamatu hääl”. Seda “väge” väljendab sõna “lausumine” oma vanas maagilises tähenduses. Järelikult “märgib laul keele loovat ja teisendavat jõudu yleyldse”. Lisaks otsesele kosmoloogilisele jõule kaasneb laulmisega teadmine taevastest ja maistest asjadest, ehk siis “looduse tundmine” ning “kultuuripärandi valdamine ja selles orienteerumine”, kui ytelda kaasaegses keeles (lk 25).
Lugulaulu ja keele “loomisväe” teooriaga on seotud ka teised kaks essee pealkirjas mainitud mõistet. Kosmoloogilise mõõtme tõttu kattub lugulaulu rytm maailma loomise rytmiga, ning “mõnu” tähistabki seda suure loomise rytmiga kaasaminekut, synkroniseerimist maailma loomise ja lugulaulu esitamise protsesside vahel. Järelikult “kõik, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigset pingutust, sest loomise vägi on mõnu poolel” (lk 16). “Mõnu” seksuaalne konnotatsioon kinnitab Krulli arusaama veelgi, sest “sigitamine on samuti loomine ja nõuab olemise yrgse alguse tagasitoomist” (lk 16). Mõnu on järelikult see, mis seob inimtegevuse produkti oma algkuju ehk kosmilise arhetyybiga. (Hasso Krull kutsub neid “prototyypideks”, kuid ma teen ettepaneku eristada inimese loodud esimesi mudeleid ehk prototyype kosmilistest, demiurgilistest või looduslikest esimestest mudelitest ehk arhetyypidest.) “Kiri” on Hasso Krullil kõik see, mis esitab ennemuistse algkuju silmaga nähtavate märkidena. Kiri seob maailma paljususe tema yhtse arhetyybiga; see on maailma mitmekesisuse muster (lk 32). Enne sõnade ja tähtede kirja kujutati arhetyype symbolite ja tähendusmärkidega – näiteks nende mustritega, mida võib näha meie arheoloogilistel leidudel, kirveskirjadel ja ka õllekannudel, mille kujundusmustreid vaatleb essee autor lähemalt.
Mõnu ja kirja mõistest lähtudes jõuame lõpuks triksteri kujundini. Sõna “trikster” on anglism (trickster – trikitaja, trikimeister) ja tuleb XX sajandi teise poole ameerika antropoloogilisest kirjandusest, mis käsitleb Põhja-Ameerika indiaanlaste mytoloogiat. Hasso Krull on andnud ylevaate triksteri mõistest ja triksteri mytoloogilist kujundit käsitlenud autoritest järelsõnas enda tõlgitud Winnebago indiaanlaste tiksterilugudele (“Vembuvana Jänes”, Loomingu Raamatukogu 2004 nr 33 – 35). Juba mitmed Krulli järelsõnas mainitud autorid leiavad triksteri mustri ka teistest mytoloogilistest traditsioonidest kui indiaanlaste oma. Kõnealune essee ongi teatud mõttes järg “Vembuvana Jänese” järelsõnale, kus triksteri kujund on paigutatud eesti mytoloogiasse.
Selle vahega, et “Loomise mõnus ja kirjas” on trikster otseselt seotud Krulli nägemusega loomise mõnust ja kirjast. Trikster on lugulaulu valdaja: “lauluvägev”, poeedi arhetyyp, kelles maailma loomine ja keeleline looming kattuvad nii nagu lugulaulu rytm ja kiri kattuvad maailma loomise rytmi ja mustriga. “Trikster ongi loomise mõnu ja kiri,” ytleb Hasso Krull, “ta on loomise aktiivne, jätkuvalt toimiv ja tagasitulev printsiip, millest tuleneb maailma paljusus, vormiline kyllus, kirjusus” (lk 32). Trikster peidab endas loomise saladust, ta valdab maailma mitmekesisuse mustrit ja selle mustri loomise mõnusat rytmi. Trikster seisab järelikult ka kirja algupära mysteeriumi juures; kiri on kas triksteri toodud või isegi tema enda kultuuriline leiutis (lk 99). Krulli järgi on kõige vanem ja kosmoloogilise mõõtme poolest kõige väljendusrikkam trikster eesti kultuuris hiid, kes pole universumi kui terviku looja, kuid on seotud maapinnavormide kujundamisega, näiteks järvede, jõgede, mägede ja orgude tekitamisega. Rahvaluuleuurijad on omistanud need loomisaktid kõige sagedamini Kalevipojale, Suurele Tõllule ja Vanapaganale. Hiljem triksteri kosmiline mõõde kaob ja temast saab vembumehest seikleja või kelm, tänapäeva romaanide sagedased kangelased. Kaval-Ants ja Rehepapp on vahepealsed triksterid, kellel on säilinud osa kosmoloogilistest funktsioonidest.
Essee kõige ulatuslikum osa ajabki triksteri jälgi Eesti mytoloogias, alates hiidudest ja kirveskirjadest kuni Rehepapi kujundini ja sealt edasi, aga ma ei hakka siin seda põnevat ja ylimalt lugemisväärset teksti refereerima. Mainin vaid niipalju, et triksteri jälgi ajades konstrueerib Krull tervikpildi eesti vanarahva kosmogooniast ja kosmoloogiast, milles triksteri jätkuv osalus maa-aluse loomisväe pidevast kohaolekust tunnistust annab (lk 68). Krulli eesmärk meie vanarahva kosmoloogia poole pöördumisel ei ole pelgalt akadeemiline, vaid ta soovib eesti suulise pärimuskultuuri “antiigi” ehk “meie myytilise teise” seisusesse tõsta (lk 108), et see meil tänapäeva kultuuris paremini orienteeruda võimaldaks. Andrus Kiviräha loodud Rehepapi kujund on juba midagi sellist korda saatnud. Koos eesti vanarahva kosmoloogiliste ettekujutustega loodab Krull taaselustada ka loomise väe, mis meid tehnoloogilise massiyhiskonna hädades raviks ja aitaks.
“Loomise mõnu ja kirja” kirjutades läheb see Hasso Krullil ka korda, sest ta väldib teadlikult traditsioonilise akadeemilise rahvaluuleteaduse objektiveerivat ja ajaloolist autentsust taotlevat metodoloogiat. Autor ise nimetab oma meetodit “fragmentaarseks”, kuigi minu hinnangul on essee systemaatiline ja terviklik. Töö metodoloogia on tähelepanuväärne pigem selle poolest, et materjalikäsitlus teksti lugejat tõeliselt puudutab. Krull muudab käsitletava ainese tänapäeva lugejale mitte ainult kaasahaaravaks retooriliselt virtuoosse tekstiesitluse mõttes, vaid ka eksistentsiaalselt tähenduslikuks. Kuni positivistliku mõtlemise ja teaduseusu levimiseni XX sajandil nimetati sellist meetodit “spekulatiivseks”, kuigi tänapäeval on see sõna omandanud negatiivse varjundi. Krulli esseed lugedes sain aru, miks mulle imponeerivad XIX sajandi akadeemilised tekstid enam kui XX sajandi omad: neis on julgust ja kirge, intrigeerivaid seoseid ja loovaid mõttekäike, ning sellise hoogsuse juurde loomulikult kuuluvaid ennatlikke järeldusi ja problemaatilisi yldistusi. XX sajandi “teadusproduktsiooni” iseloomustab seevastu tõsikindel, ent igav yksikasjalikkus, tasakaalustatud ja kiretu ning samal ajal vähestele kordaminev detailideuurimine, yliväike ja täpne, aga tihtipeale ikkagi lyhinägelik fookus. Väga vähesed julgevad maalida tervikpilte: jutustada kogu lugu, alustada asjade algusest ja lõpetada, kui kõigele on ring peale tehtud. Hasso Krull on seda teinud ja pole ka enda staatusest eesti rahvausunditeaduses lugejale saladust teinud: “Ainult see, kes loomise mõnu ja kirja juba tunneb, suudab olemasolevatest tykkidest kokku panna uusi laule, jätkata loomise jutustusi jne.”