Külli Eichenbaum, Võru Instituudi direktor
Yleilmastumine kipub aina enam igapäevaelu mõjutama. Uuendusmeelsus viib elu edasi ja alalhoidlikkus koos kogemustega aitab meelt selgena hoida ning õigeid teid valida. Inimene peab kogu aeg tegema valikuid, kas vanamoodi või uutmoodi või nende kahe vahepeal. Nõnda on ka keele ja kultuuriga. Kas vahetada igipõline ja oma uue vastu või mitte? Võrokene on selles kysimuses kyllaltki alalhoidlik.
Kas võru keelt oleks vaja alles hoida? Nõnda kysiti 1998. aastal Kagu-Eesti regionaalse arengu programmi raames tehtud kysitluse käigus 600 kolme maakonna täiskasvanud elanikult. 90% Põlva ja Võru maakonna vastajate arvates tuleks kohalikku keelt hoida (Võru Instituudi toimetised nr. 8: lk. 162). Käesoleva aasta talvel kysitles Võru maavalitsus 242 Võrumaa abiturienti, kellest 90% suhtus võru keelde ja kultuuri kas täiesti positiivselt või pigem positiivselt kui negatiivselt (Võrumaa Teataja nr 47, 2006). Kohaliku keele hoidmise kysimuses on siin kandis ysna yksmeelne hoiak.
Keel areneb edasi
Keel pysib, kui on kõnelejaid. Tänapäeval ka kirjutajaid. Suur osa teadmisi luuakse kirjalikus vormis ja antakse ka niiviisi edasi. Võru keelt ollakse pikka aega harjunud vaid kitsamas ringis kõnelema, avaliku kasutuse, kirjapaneku ja lugemise kogemus on väga napp. Sellest tuleb hulgaliselt eriarvamusi teemal „kelle võru keel on kõige õigem”. Ükskõik, millise kandi keel võtta kirjaliku esituse aluseks, ikka on kellegi tundeid riivatud. Kõik, mis on võõras või vanapärane, on kohe „seto kiil”, sõnaloome „tehiskeel”. Ometi tegeldakse kõigis keeltes uutele mõistetele omakeelsete vastete otsimisega. Mõned uudissõnad võetakse omaks, mõned mitte, yksjagu uusi sõnu tekib rahvasuus ja läheb käibele. Keel kui suhtlusvahend areneb koos inimesega.
Ykski keel ei saa tänapäeval loota vaid suulisele pysimisele. Sestap on keeltel oma keelestruktuuri kirjeldused ja sõnaraamatud, et vajaduse korral oleks võimalik teada saada ja järele vaadata. Kes keelt valdab, see tavaliselt abi ei vaja. Vajavad need, kes jäävad keele kasutamisel hätta. Keelenõu kysivad inimesed, kes ise ei oska või ei ole oma oskuses kindlad. Ja veel kord: antud nõu ei ole kohustuslik kuulda võtta, see on soovitus.
Iga keelekasutaja hoidku oma kandi eripära
Sõnavara uurimine ja sõnaraamatu koostamine ei võrdu keele loomisega. Enne ikka on olemas keel ja selle põhjal saab koostada ylevaateid, uurimusi, sõnastikke. Igal keelekasutajal on oma võru keel ja keegi seda sundkorras „teise” võru keele vastu vahetada ei saa. Inimesed teevad oma valikud ikka ise.
Võru keele uurijate, sealhulgas Võru Instituudis töötavate uurijate esitatav ja kokkupandav pakub keelekasutajale vaid tuge. Nii on võru-eesti sõnaraamatus pyytud anda eestikeelseid vasteid sõnadele kogu Võrumaal. Sõnastik aitab mõista võrukeelseid tekste ning annab sõnade käänamiseks ja pööramiseks juhiseid. Kui keegi on seda tõlgendanud uue, käsukorras äraõppimise kohustusena, on ta asjast valesti aru saanud.
Keel areneb koos kõnelejaskonnaga ja nii ka võru keel. Vanemate põlvkondade keelekasutus on vaba ja voolav, nooremate kõne on palju pingutatum ning omakeelse sõnavara ja ytluste poolest vaesem. See pole nii mitte Võru Instituudi ja sõnaraamatu tõttu, vaid tegemist on sellesama tõega, et lapsi on pyytud oma keelest eemal hoida.
Instituut ei tegele ainult keele uurimisega, vaid pyyab välja pakkuda ideid ja ettevõtmisi nii keele maine tõstmiseks kui põlvest põlve jätkumiseks. Oleme koostanud keeleõppe abimaterjale nii lastele kui lastevanematele. Nende pruukimine on täiesti vabatahtlik. Võru keele koolis õpetamise mõte on suunata laps märkama võru keelt eesti keele kõrval, et laps oskaks keelt kuulata, vanemate ja vanavanemate võru keelt tähele panna ja niiviisi seda ise õppida.
Kõigi võimaluste aeg, nagu meil praegu on, võiks anda soovijatele võimaluse. Kas juurde õppida või päris algusest õppimist alustada. Kas kellegi käest või kirjavara ja helikandjate abil.
Võru keele mõistjad synnivad ja kasvavad vaid yhes kohas maailmas, ja see on Eestimaa kagunurk. Kui hindame oma keelt väärtusena ja tahame tema edasikestmist, peame selle heaks ise tegutsema, keegi mujalt ei tule seda meie eest tegema.