[text]
Täna on

b_250_250_16777215_00_failid_KangroUlve.jpgKampsõ päält paistus, nigu mi edevanõmba olõsi kõik Kihnu saarõ päält tulnu, kirotas Kangro Ulve, 2006. aastaga Hurda-avvuhinna saaja. 
 
Olõ-õs kunagi märknü, mille ma tii käsitüüd. Ja kas mul om süämevalu vana käsitüü häömise peräst. Ma mutku tei ja tundsõ, et taha ja piä tegemä. No, ku mullõ timahavanõ Jakob Hurda nimeline avvuhind anti, õkvalt mõtli taa as’a pääle. Tulõ vällä, et omgi süämevalu.

Mõtli, kuismuudu mu tegemise omma jakobhurtligu. Hurt oll’ väega suur inemine mi kõigi jaos, timä valt süänt. Tahtsõ imäkiilset kuuli ja edend’ rahvaharidust. Timä oll’ suur rahvaluulõ- ja keeletiidläne ni ütiskunnategeläne. Tä kor’as’ rahvaluulõt ja and’ tuud ka vällä. Ma tii vast tuudsamma. Õnnõ ma ei korja sõnno, ma korja vanno mustrit ja kirju. Mustridõ seeh om niisama pall’o kiräh ku rahvaluulõh, õnnõ piät toda käsitüükirja ka lukõ mõistma. Lukõ mõistat sis, ku sa esi noid mustrit ja kirju tetä mõistat. Ja kui sa joba mustrit lukõ mõistat ja arvu saat, midä vanastõ noidõ märkega üteldä taheti, sis piät tuust kõgõst ka tõisilõ kõnõlõma.

Ega olõki-i suurt vaiht, kas uuri seto pitse vai võta uma kodokotusõ Räpinä ja Vahtsõliina vana kirä ette. Üttemuudu omma huvitava mõlõmba. Üttemuudu kae ma näile alt üles. Ma ei olõ viil lõpuni vannust mustrist arvu saanu. Kõik aig lövvä jälki midägi vahtsõt, millest algusõh arvu ei saa, a peräst külh. Ku ma Verskah koolih tüüti ja latsilõ seto pitsi pidi oppama, sis pidi ka esi tuud mõistma. Nii kavva uurse, nikagu taa hindäle väega miildümä naas’. No ei saaki valla.

Käsitüünaasõ tegevä päämidselt kas hindäle vai umma tarrõ midägi. Mehe omma hoobis ilma jäänü. Ku naisilõ om egäsugumaidsi rahvusõliidsi rõivit, hammõst pal’tuni, sis mehe piät läbi ajama õnnõ määndsegi rahvuslidsõ kampsitüküga. Ja tuugi om päämidselt Kihnu kampsi perrä tettü. Sääne tunnõ jääs, et mi edevanõmba omma kõik Kihnu saarõ päält tulnu.

Muidoki, ega Lõuna-Eesti miihi rõivil määndsitki esisugumaidsi mustrit ei olõ, a määndsegi umakandi lõikõga pindsaku võisi külh hindäle tetä laskõ. Ja kõlbas ka tuu, ku veitkene naasõ rahvarõiva kirja pluusõ krae vai karmani pääle tetä. Peris illos olõsi, ku naasõ triibuprundsi rõivast olõsi vai vest. Nii saasi ka arvu, kost kandist miis peri om.

Latsilõ ei taheta vast selle rahvusliidsi rõivit tetä, et väega pall’o tüüd om noidõga ja nimä ei piä noid är. A kas sis piät kõik jupõs pidämä? Las jääs alalõ. Tekke no vai ütski rõivas. Ku lats suurõs saa ja kotost vällä lätt, sis pankõ tälle tuu üteh ja ärke peläke, et tä tuu minemä viskas. Latsõpõlvõ rõivas avitas täl meeleh pitä, koskotsil timä juurõ omma.

Olõ iks märknü, et ku mi latsilõ väikust pääle iks umakandi mustrit selgest ei oppa, sis taso-i tahtagi, et nä esi tuu tüü täüskasununa takastperrä tegevä. Ma säesi kooli käsitüütunnin sisse eräle ummi juuriga käsitüü opmisõ. Ja oppasi toda gümnaasiumi tütärlatsilõ. Nii mõnigi tütärlats saasi vast arvu, et taa omgi tuu tüü, midä ta süämest tetä taht. Noist tulõsi õigõ käsitüütegijä, kes ka tükü süänt mõistva uma tüü sisse panda.

Rõivategijit om vaia opada. Noilõ piäsi kõik võimalusõ kätte andma. Muidogi pelätäs, et peräkõrd saasõ tegijä rikkast. Mis rikkust tegijä saasõ! Tüü ja vaiv om tä rikkus. Hoobis tuu saa rikkast, kes hindäle lask rõiva tetä. Tuu ei näe määnestki vaiva. Ja pelgä sa jah, et inemine om käsitüürõiva iist nõuh nii pall’o vällä masma, ku tuu tüü periselt väärt om. Leibä küll jah jõvvat tuu taso iist osta, a vahepääl tahasi võidu kah. Inemise pidänü saama hindäle uma kodopaiga rõiva sälgä, millel omma uma kaitsõmärgi pääl.

Kaegõ, pia om Eestimaal egätaoliidsi rahvuisi. Hoitkõ no ummõhtõ umist juurist kinni. Ku na käest är lasõmi, sis või peräst olla väega rassõ vahtsist kinni saia. Vai kogoni inämb ei saaki.

lõ pall’o ilma piteh hulki saanu, päämidselt käsitüü peräst. Võimi iks uhkõ olla, et mõistami ka ilosat peenükeist näpütüüd tetä, ku vaia.

A väega pall’o om iks säänest tüüd kah, mille peräst om häbü. A tuu om joba tõõnõ jutt.


Uma Leht