Terve suve ja veel sygisekski jääb Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas avatuks näitus “Hyvastijätt pytiajaga”. Sest pytinduse aeg on ymber saamas ja pytitegijaid pole enam. Praktiline vajadus laudnõude järele tänapäeval puudub. Aga naisinimese syda tahab näitust vaadates ikkagi uskuda, et koostaja ekspositsiooni pealkirjastamisega eksis. Isegi kui see nii ei ole. Sest puunõu soojus ja ehedus kõnetab. Tal on looduse ja meistrimehe märgid, kirjutas Kadri Pulk Hiiu Lehes.
“See näitus on tegelikult kummardus minugi esiisadele, kes puutööd hästi tundsid. Teada on, et läbi mitme põlve,” ytles muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo, kes näituse koostas. Pytimajanduses said kokku mees- ja naispool. Yhed valmistasid vajaminevat ja teised peamiselt tarvitasid. Puust laudnõusid ja nende tegemise riistu on vaadata suurematest vähemateni. Sest nende otstarve ja tarvitamise vajaduski on olnud erinev. “Et tegemist on ju tarbeesemetega, mida palju kasutati, on harva neid dateeritud,” rääkis Helgi.
Kõige vanem dateeritud laudnõu, mis on Hiiumaa muuseumi varasalves hoiul, on 16. sajandist. 17. ja 18. sajandil kannatas Hiiumaa mõningase ylerahvastuse all. Kyllap oli see põhjuseks, miks hiidlased hakkasid otsima lisateenistust. 1872. aastal kirjutas Hupel, et enamiku Hiiumaa talupoegade elatusest annavad karjakasvatus, kalastamine, käsitöö ja mitmesuguste puunõude valmistamine. Teateid puunõude mandril myytamise kohta on säilinud 18. sajandi algusest. 19. sajandist pärit teated puunõude Hiiumaal valmistamise kohta osutavad just Käina kihelkonna metsakyladele, nagu Lelu, Männamaa, Kaigutsi ja Yhtri. Puutööga kogusid kuulsust ka Haldi, Mänspäe ja Õngu kyla Emmaste kihelkonnast.
Tegijad tavaliselt ka myysid tooteid, seda nii talust talusse käies kui laadapäevadel. Peamised sihtkohad, kus nõusid myytamas käidi, olid Muhu, Saaremaa ja mandri lääneosa. Pytid vahetati yldjuhul vilja vastu. Hiiumaal tehti puunõusid ysna mitut moodi. Oli nii painutatud kerega anumaid, umbsepuu esemeid kui ka laudadest tehtud nõusid. Näitus on koostatud just viimastest.
Laudnõusid tehti Hiiumaal sageli nii, nagu “lauad käivad” ehk välja annavad. 20. sajandi alguses said moeasjadeks väikesed puuvitsikud ehk pytid. Väikeste pyttidega hakati rasjade asemel võtma päevast toitu kaasa. Nende lauad vooliti noaga, suurematel höövliga, uurded noaga, peitliga või uurderauaga. Salapulki tarvitati vaid suuremate nõude juures. Liimimist ei kasutatud. Piimapytid tehti lepapuust, teiste laudnõude tegemisel on palju kasutatud ka kuuske ja kadakat.
Muuseumirahvas kutsub hiidlasi ja suvehiidlasi yles oma laudnõude leide neile näitama, isegi kui pytte, tõrsi, lähkreid jm muuseumile hoiule ei soovita anda. “Me teadmised laudnõudest ja nende tegemisest on siiski võrdlemisi tagasihoidlikud,” ytles Helgi. “Enne jaanipäeva, kui majapidamistes tavaliselt suuremaid koristamisi tehakse, visatakse katkine ja määrdunud puunõu sageli lõkkesse. Meie jaoks võib aga just see nõu kanda olulist teavet. Oleksime väga huvitatud, kui saaksime neid enne äraviskamist näha. Puhastada neid eelnevalt vaja ei ole,” lisas Helgi Põllo.