Harva tuleb ette, et kui koolis kuulutatakse mõni kohustuslik õppeaine valikaineks, protestivad selle vastu sajad õpilased. Just nii juhtus aga tänavu kevadel Tartu Hugo Treffneri gymnaasiumis (HTG) pärast seda, kui õiguskantsler teatas, et kohustuslik religiooniõpetus tuleb muuta vabatahtlikuks. Tänaseks on internetis oma protestiallkirja andnud pea poolsada HTG õpilast, yle saja lapsevanema ja õpetaja ning enam kui tuhat inimest, kes pole HTG-ga otseselt seotud, kirjutas Eesti Päevaleht juhtkirjas.
Eile riigikogus esinenud õiguskantsler Allar Jõks ja haridusminister Mailis Reps jäid aga endale kindlaks: kuna põhiseadus sätestab usuvabaduse, peab ka religiooniõpetus koolis olema vabatahtlik. Põhikooli- ja gymnaasiumiseaduse järgi on “mittekonfessionaalse usuõpetuse” korraldamine koolidele kohustuslik juhul, kui seda soovib vähemalt 15 õpilast.
Yhest kyljest võib HTG õpilasi mõista. Ehkki esmapilgul ei tohiks kellelgi olla midagi selle vastu, kui kohustuslik aine muudetakse vabatahtlikuks, tuleb tunnistada, et sellega võib kaasneda ka probleeme: kuna valikaineid on palju, võib mõnigi religiooniõpetusest huvitatud õpilane olla sunnitud sellest loobuma, sest aine lihtsalt ei sobi tunniplaani.
Teiselt poolt on aga raske vastu vaielda ka õiguskantslerile: kui seaduses on kirjas, et religiooniõpetus on vabatahtlik, siis seda ta ka olgu. Kui yks kool paneb religiooniõpetuse kohustuslikuks aineks – olgugi et suudab seda võib-olla õpetada väga heal tasemel –, loob ta aga pretsedendi.
Jah, nõus võib olla nendega, kes ytlevad, et maailma religioone tundmata on raske mõista nii kunsti, kirjandust kui ka tänapäeva yleilmastuvat maailma, kus religioon mängib riikidevahelistes konfliktides olulist rolli. Ent selleks ei pea õppima usuõpetust eraldi ainena. Saab ju religioonidest rääkida ning nende yle arutleda ka paljudes teistes ainetundides – nii kirjanduses, ajaloos kui ka yhiskonnaõpetuses.