Laupäevast kuu lõpuni ripub Järvamaa muuseumi näitusetoas Järvamaa kaheksa kihelkonna rahvarõivaste triibuseelikuid, Kesk– Eesti käsitööselts märgib nii ära triibuseelikuaastat, kirjutab Marika Rajamäe Järva Teatajas.
Kesk–Eesti käsitööseltsi juures tegutseva rahvarõiva nõukoja juhendajad Anu Randmaa, Silvia Aarma ja Silvia Pihelgas on rahvarõivakoolitustelt hangitud kogemusi ja nõu jaganud eelmise aasta sydakuust saati.
Vanale lisab tooni uus
Nende tegevuse laiem mõte on valmis teha Järvamaa kaheksa kihelkonna rahvarõivad, koguda lisaks teksti– ja pildiainest ning panna kokku raamat.
«Et käsitöö vallas on käimas triibuseeliku aasta, ka Mardilaat on sel teemal, otsustasimegi näitusega kaheksa kihelkonna erinevusi välja tuua,» selgitab Randmaa. «Need olid ikka ilusad seelikud, mitte vanad ja väsinud, nagu mõnel kollektiivil seljas näeme.»
Seda ilu näitavad rahvarõivaõmblejad kahel seinal, mida täiendavad muuseumi kogu eelmise sajandi algusest pärit seelikud, käised, sukad, linukad ja vööd.
Randmaa juhib näituse avamisele tulnute pilke seelikult seelikule. Tyri naise tumesinine pruuni, punase ja kollasega. Ambla naise punane rohelisega. Paide neiu hall punase ning Järva–Madise neiu punane sinisega.
«Triibustikud on tõesti erinevad, nii et igayks leidis endale oma,» täheldab Randmaa.
Tyri naise seelikutriipude kokkuvoltimist jääb lähemalt uurima Tyri käsitööaida perenaine Imbi Karu. «Tunnen käsitööaidas vajadust yhe ehtsa Tyri komplekti järele,» tunnistab ta. «Nii põnev, millal hakkan endale tegema.»
«Triibuseeliku» näituse avamist võib võtta ka kui väikest õppepäeva. Anu Randmaa seab valmis lõngad lihtsamate nelja lõngaga spiraal– ja kalasabapaelte palmitsemiseks. «Sellise paelaga võib tugevdada seeliku alläärt, Järvamaal on neid siiski vähe teada,» selgitab ta. «Pulmakombestikus on kirjas, et neid kingiti siia–sinna, seoti kirikuaia posti kylge, esemeid kokku.»
Järvamaa muuseumi teaduri–pedagoogi Helve Huttuneniga kahasse keerutame kulgema sinivalge spiraalpaela ja palmitseme halliroosat kalasabamustrit. «Paeltel on olnud vanasti nõidustähendus, kaitses kurja eest,» teab ta öelda.
Silvia Aarma tõhusa abiga taipan viimaks, kuidas valmib 20 lõngaga kalasabamustris sukapael naisele ja säärepael mehele. «Sukapaela tegu on nagu kangakudumine, et mis niie alla ja mis yles,» õpetab ta. «Muster tuleb peegelpildis, pooled värvid yhel ja pooled teisel pool.»
Vöötegu nõuab pysivust
Kasutame valget, punast ja sinist. Ikka yks lõng alt ja teine pealt, äärmine teiste alt läbi ja värvid vaheldumisi keskele kokku. «Tegin kord pooltteist meetrit kaheksa tundi, aga öeldi, et olen laisk olnud,» sõnab ta.
Silvia Pihelgas vedas tööjärge Ämbra (Peetri) kihelkonna mustris punase sinisega vöö. «Kui kolmandiku ära teed, jääb muster pähe,» ytleb ta. «Korjan mustri mõõgale, lõime läbi ja löön kinni – yks rida jälle valmis.»
Nii lihtne ongi! «Vöö pikkus on kaks kaheksakymmend, kui järjest õhtuti teed, on paari nädalaga valmis,» teatab Pihelgas selle peale.
Vöötegu jääb teiseks korraks õppida. Uurin hoopis Imbi Karult, kuidas lõnga arooniate, punaste ja mustade sõstarde, apelsinikoorte, kaselehtede, sibulate ja tomatipealsetega pastelltoonidesse värvida.