[text]
Täna on

Katsa tunniga puul meetrit prundsirõivast 
    
Ruusa naanõ Laari Kaja (35) lõpõt’ timahavva rahvarõividõ tegemise kooli Talnan. Tä kudi lõputüü – Räpinä naasõ rahvarõividõ – jaos ainukõsõna esi Räpinä kihlkunna prundsirõiva, tõsõ iks osti, kirotas Allasõ Tiia Uma Lehes.

«Katsa tunniga kudi puul meetrit rõivast,» kõnõlõs tä. Inne rahvarõividõ kuuli es olõ tä Räpinä kihlkunna tävvelist naasõrõivast sälgä saanuki. «Olli pall’o vaipu kudanu ja mõtli, et asi sõs seeligurõivaski esi tetä. Jo värve kokkoajaminõ oll’ hirmus tüü. Ütski tõõnõ mi kursusõl taad hullu asja ette es võta, kõik telse rõiva koskilt,» kõnõl’ Ruusa külä Kolmnuka talo pernaanõ, kolmõ latsõ imä. «Vüütegemine om kah rassõ, algusõn ei lää kuigi. Suvõl ei tiiki, talvõl võit taa man tundõ viisi istu.»

Teedüst sai muusõumist

Rahvarõivit oll’ Kaja tennü inne kursustki, ummõlnu näütüses Ruusa naisi tandsurühmäle pluusõ. «Edimäne aasta sai teedä, ku ull’ olõt. Kõkkõ sai käütüs inne Eesti Rahva Muusõumin uurman,» tulõt’ tä katõaastast oppust miilde. Midägi peris vahtsõt, miä Kajalõ tiidmäldä olõs olnu, Räpinä rõividõ kotsilõ vällä es tulõ, a mõnõ põnõva as’a sõski.

Ku naanõ muusõumin kampsi-nitti uursõ, tull’ vällä, et tuu oll’ peri õkva timä kodo lähkült Veriora vallast Vilustõ küläst. Tuu oll’ tennü Zuskmanni Els.

Eloaig käsi- ja ummõlustüüd tennü Kaja utsit’ Talinalõ rahvarõividõ tegejide kuuli minemä Trumsi Marge. Kooli lõpõt’ timahavva 21 naist egält puult Eestist. Oppusõ tei mi kandist viil läbi Kõivu Ele ja Lumõ Annelie.

«Põhäaeestläisi jaos oll’ suur uudis mikandi tülltanu. Oppaja väega es mõista taad opadagi. Tülli pääle tegemist näüdäs’ki mullõ Lumõ Annelie, kiä eläs no Vahtsõliinan, a tands iks Orava segärühmän. Timä lõpõt’ joba tõist kõrda kuuli,» kõnõl’ Kaja ütstõsõ tugõmisõst.

Oppaja panni kõgõ naisilõ süäme pääle, et ku rõivit häste tetä ei olõ võimalik, sõs om parõmb ülepää tegemäldä jättä. Selle om Kajal no Põlva naasõ, mitte Räpinä põll. Räpina õigõ põll om sissekoedu kirägä. «Sääl omma pilu, miä tulõsi õkva telgi pääl kuta linadsõ sisse. Oppaja ütel’, et naabrikihlkunna as’a võiva olla külh üten, tuu ei olõ sukugi keelet asi.»

Pääasi, et võlss asja ei tii

Räpinä põllõ kudamisõs piäsi olõma linanõ lõim ja peenükene suga. Vanastõ koeti kangalõ kirä sisse, miä seo ilma aigu ei olõ võimalik. Parhilla om ola- ja käüsemustri eräle raami pääl vällä ummõld. Inämbüs asju tetäs umbõs, kiäki ei nakka millimeetri päält ajama. «A oppaja panni süäme pääle, et joba tuuperäst um vaia täpsele tetä, et ildampa ei saasi muusõumi võlss asja.»

Laari Kaja tiid, et rahvarõivavärk om umaette märke kiil: kõgõl om uma tähendüs. Nii ollõv Lõunõ-Eesti naasõ helmit kandnu häste kaala ligi, mitte lajalt rõnna pääl. «Tanu paila võinu olla laemba, a noid olõ-i koskilt võtta,» näüdäs’ Kaja ilosat tannu. «Põâa- Eestin om käüsside välläumblõminõ väega peenükene värk, Lõuna-Eestin om taa kandi päält lihtsämb.»

Kaja eläs uma perrega mõtsa seen õkva vasta Ruusa raudtiijaama. «Ma taha õnnõ maal ellä. Ja puu piät mu ümbre olõma, nä andva nigu kimmüstundõ,» ütles tä süämest. Kaja latsõkõsõ omma Klaarika (13), Kaarel (10) ja Lili (5). Kas latsil omma joba imä ummõldu rahvarõiva? «Parhilla umblõ Ruusa segätandsurühmäle miihirõivit, naidõga om nii pall’o tüüd. Miihi hammõ ja püksi omma valmi, vati viil peris ei olõ. Ei olõ aigu umilõ latsilõ tetä (naard), a külh kunagi iks saa.»

Pääle tuu, et tä om FIE ja tege käsitüüd, oppas Kaja Ruusa latsiaian muusigat ja mäng joba aastit Põlva ja Võro maakunna rahvamuusigaorkestrin kannõld ja akordionni. 


Uma Leht