[text]
Täna on

Pyhapaigad väärivad hoidmist

 

t_DSC_0246Vaike2.gif15.-26. lehekuud toimusid Muhumaal taas ajalooliste looduslike pyhapaikade ylevaatuse välitööd. Pärimuseuurijad Eesti Kirjandusmuuseumist, Maavalla Kojast ja Tartu Ülikooli arheoloogia kabinetist liikusid kylast kylla ja talust tallu, kysitlesid kohalikke inimesi ja kirjeldasid pyhapaiku.

 

Uurijad juhatati mitmete pyhade kivide ja allikateni, millest seni kirjalikke teateid polnudki. Nõnda on kohalike vanainimeste abiga unustusse vajumisest päästetud Nautse kandis asuv Punaski kivi, Taanikurgu allikas Linnusel, Helskikivi ja Silmaallikas Kapil ja mitmed teised iidsed pyhapaigad.

 

Tänase seisuga on Muhust teada ligikaudu 70 looduslikku pyhapaika. Mõned neist on võetud riikliku kaitse alla, mõned ilmselt hävinud või lootusetult kadunud, lisaks neile on teada veel mõnikymmend paika.

 

Taas kord tuli tõdeda, et Muhumaa on säilitanud ajaloolise mälu ja kohapärimuse paremini kui ehk paljud teised kihelkonnad. Muhu rahva meeles on hindamatud teadmised koduymbruse paikadest ja loost. Paratamatult tekib kysimus, kuidas me saame neid rikkusi muutuvas ajas hoida. Yks võimalus selleks on kindlasti kohanimede ja –pärimuse ulatuslik kaardistamine.

 

Kuid unustamine pole ainus oht, mis pyhi paiku ohustab. Juba on juhitud tähelepanu sellelegi, et seni saladuses hoitud paikade avalikustamine võib neile teha pöördumatut kahju. Turistid, saamahimulised või uudishimulikud aardeotsijad või muidu pahatahtlikud inimesed on selliste paikade taimestikule, võimalikule kultuurikihile ja rahule suureks ohuks. Samuti ohustavad muistseid pyhapaiku kinnisvara-arendajate suured plaanid, mis pahatihti ei taha kuuldagi paiga tähtsusest põlisrahva jaoks.

 

Saladuses hoitud pärand

 

t_DSC_0126Vaike2.gifMeie põliskultuuris on juurdunud kogemus ja arusaam, et võõrastele pyhapaikadest kõnelda ei tohi.  Mõnikord on otsesõnu öeldud, et ravikivi või –allikas ei avita enam, kui see võõrale kätte juhatada. Ajalooline mälu omakorda teab, et võõrad on pyhakohti hävitanud või neid kahjustanud. Tänapäevane turistide vool omakorda viib pyhapaigast rahu ja jätab kohalike koristada vaid prygi. Saaremaa Panga panga pyhapaik on siin yheks valusamaks näiteks.

 

10150. ja 10151. a. (1937, 1938)  Muhumaal rahvapärimust kogunud Richard Viidalepp kurdab oma kogumispäevikutes, et kohalikud inimesed on tõrksad ja nendega ei saa kergesti jutule. Toona oli Muhu pyhapaikade kultuur veel täiesti elav ja hoidis oma saladust. Tänapäeval on aga paljude ravikivide ja –allikate kasutamine peatunud. Nende viimased mäletajad on seepärast mures ja usaldavad oma teadmised pyhapaikadest uurijatele.

 

Pyhapaikade uurimise peamine mõte ongi selles, et talletada teadmised nende paikade asukohast ja seonduvast pärimusest. Pyhapaiga muudab väärtuslikuks ja eriliseks eelkõige kultuuripärand – teadmine, et neid paiku on MEIE esivanemad väärtustanud ja seal käinud sadu või tuhandeid aastaid. Neid paiku esivanemate kombel hoides hoiame sidet oma esivanemate vaimumaailmaga ja yhtlasi hoiame kultuurilist järjepidevust.

 

t_DSC_0149Vaike2.gifPeab tõdema, et need paigad on eriliselt tähenduslikud eelkõige põliselanikele. Turismimajanduse arendamiseks tasuks otsida teisi radu. Nii Muhus kui mujal Maavallas leidub rohkesti looduskauneid ja vägevaid maastikke. Need avaldavad sygavat muljet hoolimata sellest, et nad pole ajaloolised pyhapaigad. Just sellistesse paikadesse maksaks juhatada huvireisijaid.

 

Ykski mõistlik inimene ei ava oma magamistoa uksi tänavale. Oma inimlikkuse ja turvalisuse säilitamiseks tuleb paratamatult hoida piiri isikliku ja avaliku ning pyha ja argise vahel. Mida enam on selle piiri hoidjaid, mida tugevam see on, seda enam on lootust meie peredel, taludel, kyladel ja rahval.

 

Mõistagi jäävad mõned pyhapaigad edaspidigi avatuks. Näiteks liukivid pole otseses mõttes olnud pyhad ja neid võib tutvustada huvireisijatele julgesti. Omal kombel saab tutvustada sedagi, mis on pyha ja isiklik.

 

Huvilised saavad tutvuda pyhapaikade ja nendega seotud elmaga interneti ja kirjanduse vahendusel. Sygisese uurimisreisi põhjal koostatud pildialbumi koos selgitustega leiab Maavalla Koja kodulehelt:

www.maavald.ee

Pildinäitus Muhus kaardistatud pyhapaikadest on välja pandud Muhu Muuseumi keskushoones Välja talus. Muhu pilte võib näha ka Tallinna Linnahalli näitusel Kalevite maa kaasaegse Eesti osas.

 

Kuigi Muhu pyhapaikade ylevaatuse välitööd on selleks korraks lõppenud, tuleb tõdeda, et suurem osa tööst seisab veel siiski ees. Kogutud andmed tuleb litereerida, korrastada ja läbi uurida. Seejärel tuleb arvatavasti korraldada veel nädala-paarised välitööd, et andmeid täpsustada. Säilinud pyhapaigad tuleb seal asuvate väärtuste kaitseks võtta kindlasti ka kohaliku või riikliku kaitse alla.

 

Muhu pyhapaikade edaspidine uurimine ja tutvustamine sõltub kindlasti sellest, kas leidub huvitatud toetajaid. Seni on uurijaid lahkesti toetanud Tihuse turismitalu ja Eesti Kultuurkapital.

 

 

Kadri Tüür

 

Ahto Kaasik