Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik vaatleb arvamusloos pärandkultuuri ymber tekkinud pingete tagamaid. Yllatav tõdemus osutab koolile: "Mitte kunagi varem pole meie noori nii palju haritud ja mitte kunagi varem pole nad olnud põliskultuuri osas nii harimatud. "
Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu köitnud vastasseisud, kus löögi alla on sattunud mõni osa esivanemate loodushoidlikust pärandkultuurist. Kyll tahab keegi hiiemägedele ehitada, kyll tõttab mõni vastsyndinud minister keelustama esivanemate pere- ja nõiamärke, kyll võtavad saemehed ametnike heakskiidul maha ristipuud, kyll põletavad täismehed nõida.
Pärimuse tundjad ja hoidjad võtavad aina uuesti ja uuesti sõna, selgitamaks, miks hiiemägedele ei või ehitada, miks meil on vaja vanu nõiamärke või miks ei sobi riigi ja kiriku esindajatel põletada nõida, kelle riik ja kirik on kord juba mõrvanud.
Mida aeg edasi, seda enam meenutab põliskultuuri ja põlisrahva kaitsmine võitlust tuulikutega. Lipsustatud, yha uhkemates autodes sõitev ja yha kõrgemalt haritud nomenklatuurne arendajaskond lihtsalt ei saa meist aru. Olgugi, et nii pärimuse kaitsjad kui selle hävitajad-mõnitajad kõnelevad eesti keelt, kannavad nad hoopis ise meelt. Siinsamas eesti rahva hulgas elavad päevast päeva kõrvu kultuurid ja väärtushoiakud, mis on teineteisele võõrad.
10215. a. (2002) Riigikogu tellitud avaliku arvamuse uuringus kinnitas 11 % vastanuist, et peavad kõige südameläedasemaks taara- ja maausku. Eesti Põllumajandusülikooli 10203-10207 (1990-1994) korraldatud uuringutulemuste põhjal teab kaks kolmandikku maaelanikest, et puud on elus ja hingestatud. Põlise ja tagasihoidliku looduskultuuri kõrval täidab aga avaliku ruumi rahvusvahelise ilmega massikultuur ja majandus, mis ei taha teada midagi esivanemaist, maaemast ega gaia-teooriast.
Nii nagu mõne aasta eest rohelisi, nii on nyyd hakatud ryndama ka pärimuse hoidjaid-maausulisi. Me seisvat ees arengul ja õitsva kapitalismi saabumisel. Mõne päeva eest avaldas näiteks Virumaa Teataja artikli, milles kristlike väärtuste kaitsja syydistas maausulisi muuseas sektantluses, surnud usu elustamises ja yhiskonna kahjustamises.
Et hinnata tekkinud olukorda ja leida paremaid lahendusi, tuleks uurida kultuurilis-maailmavaatelise vastasseisu tagamaid.
Alates esimesest ärkamisajast võib täheldada meie oma rahva hulgas syvenemas suhtumist, et põlisrahvas on väärtusetu omausu ja kultuuri ammu hyljanud ja vaid vähesed arenemata inimesed on jäänud kindlaks esivanemate “ebausule” ja barbaarsetele tavadele. Ehk on huvitav teada, et ka regilaulu, kohalikke maakeeli jpms on peetud madalaks ja alaväärseks.
Napi 150 aasta eest tekkima hakanud eesti rahvas võttis koos baltisakslaste tõlkekultuuriga omaks nende väärtushinnangud ja eelarvamused. Nõnda siis on esimesest ärkamisajast saati syvenenud eestlastel hoiak, mis alavääristab esivanemaid ja nende loodut ning hindab võõramaist ja –pärast.
Kool ja kadaklus
Kui algselt yksnes Katekismuse pähetuupimiseks asutatud kylakoolid hakkasid ykskord õpetama ka nö ilmalikke aineid, polnud seal kohta põlisrahva pärandkultuuril, tavadel ega maailmavaatel. Kohalike maakeelte kustutamine aga toimus koolides laialt veel isegi nõukgude ajal.
Nõnda siis on Eesti kool kasvatanud yles mitmeid põlvkondi haritud noori, kes ei tea oma esivanemate põliskultuurist, maailmavaatest ja oskustest pea mitte midagi. Oleme jõudnud olukorda, kus peame juurdlema, kuidas lõimida noori põlvkondi taas põlisrahva kultuuriga.
Vast mõne päeva eest tutvusin yhe väga meeldiva noore majandusmagistriga, kes polnud seni kuulnud hiitest ja oli siiralt yllatunud, et Eestiski on olemas eripalgelise kultuuri ja keelega põlisrahvas.
Kahjuks polnud see inimene erand vaid reegel. Reegel, mille on synnitanud võõraid väärtushinnanguid esindav Eesti haridussysteem. Tuleb tõdeda, et Eesti kool on kasvatanud meile hulga kadaklikke põlvkondi. Mõistagi leidub kiiduväärt erandeid, kuid laias laastus on pilt väga kurb.
Kuni veel olid tugevad meie pered ja kylakogukonnand, anti põlisrahva teadmisi ja hoiakuid edasi nii nagu aastatuhandeid varem. Uutes oludes on kooli suutmatus või tahtmatus põliskultuuri ja –identiteeti edasi anda, saanud aga valusalt nähtavaks.
Veel poole sajandi eest nimetati inimesi, kes salgasid oma esivanemate kultuuri ja keelt, kadakasakslasteks. Kadakasakslased kyll tundsid maaelma ja oskasid ehk maakeltki, kuid nad pidasid omast väärtuslikumaks võõramaist kraami.
Tänapäevased kadakad on aga teatud harimatuses omamoodi hariduskorralduse ohvrid. Mitte kunagi varem pole meie noori nii palju haritud ja mitte kunagi varem pole nad olnud põliskultuuri osas nii harimatud. Hiitehävitajatel, ristipuude raiujatel, nõiapõletajatel ja muudel sigatsejatel on reeglina selja taga nii algkool, põhikool, gymnaasium kui kõrgkool. Näiteks Kunda hiiemäele tuuleparki kavandav härra on lausa teoloogiamagister.
Nõnda siis ei tuleks tänastes vastasseisudes syydistada mitte majanduslikku arengut ja loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate jonnakust, vaid eeskätt puudulikku haridust. Näiteks jaapani kool taasloob jaapanlaste põlisrahvaks olemise teadlikkust ... ja Jaapani pyhad salud on puutumatuna hoitud isegi suurlinnades.
Vajame põlisrahva kooli
Eesti põlisrahvas on loonud aastatuhandete vanuse vaimse ja asise kultuuripärandi. Otseselt Eesti rahva, riigi ja kooli asi on hoolitseda, et uued põlvkonnad kasvaksid sellesse pärandisse.
Mahlakuu alguses edastas Maavalla Koda haridusministrile ettepanekud pärimusõppe viimiseks riiklikesse õppekavadesse. Vastavaid teadmisi ja kogemusi pakkuvad tegevused tuleks sulandada erinevatesse ainetesse. Kaalumist väärib ka omaette õppeaine loomine.
Pärimusõpet ei pea looma tyhjale kohale. Meie rahvaluule- ja usundiuurijad on teinud pea sada aastat tublit tööd. Ilmunud on rohkesti teaduslikke käsitlusi ja allikaväljaandeid. Ometi pole need teadmised pärimusest jõudnud tagasi rahvani.
Kui kadaklik kultuurisuund toetub teadlikult või teadmata baltisaksa ajalookäsitlusele, siis maausuliste ja laiemalt põlisrahva endakäsitlus taas toetub tänapäeval suuresti rahvaluule- ja loodusteadustele. Seda meelt inimesed leiavad, et põlisrahvas, põliskultuur ja põline loodususk pole siit maalt kunagi kuhugi kadunud. Maavallas on veel kylakogukondi ja põlistalusid, on põliskultuurist hoolivaid õpetajaid ja yhendusi. Tänu neile on olemas inimesed, kes hoiavad põliseid väärtusi ja kannavad edasi põlisrahva teadlikkust.
Eelmisel sajandil ajalehtede naljanurka vajunud maakeeled on tõusmas. Aeg on tõusta ka esivanemaid austaval loodushoidlikul maameelel. Ma usun, et kord kannavad meie poliitikud, haritlased, ärimehed ja muud vajalikud inimesed endas taas loodushoidlikku pärandkultuuri. Saabunud kodurahu poleks meie ainus võit. Alalhoidlik, jätkusuutlik ning tugev põlisrahva yhiskond on eeskuju, millest kogu maailm õppima peaks.
Ahto Kaasik
Vaata lisaks:
Maavalla Koja ettepanekud riiklike õppekavade juurde